Uni on minu jaoks muutunud väärtusetuks ajaraiskamiseks. Kui ma seitsme-kaheksa paiku hommikul silmad lahti teen (räägin vabadest päevadest), siis ei saa enam tagasi uinuda, sest mu aju hakkab mõtlema, et mul on vaja teha seda, seda, seda ja veel seda ning jällegi veel mingit asja. Seega on lihtsam üles tõusta ja kõike, mis ma selle all ka ei mõelnud, tegema hakata. Sinna kuulub ka blogi kirjutamine, vähemalt korra nädalas üritan teiega vestelda.
Lubasin eelmises postituses, kus analüüsisin oma mineviku etappe (link), et räägin teile EKR-i ravist, enda kogemusest ja suhtumisest.
Kui ma alustan meditsiiniliselt, siis lühend EKR tähendab elektrokonvulsioonravi. Elektrokonvulsioonravi on ravimeetod psüühikahäiretele (skisofreenia, bipolaarsus, raske depressioon jt.). Nimetatakse seda tõhusaimaks ja ohutuimaks viisiks, et ravida meeleoluhäireid. Ravi koosneb 6-12st raviprotsetuurist. Protseduur ise kujutab ennast selliselt, et läbi kanüüli manustatakse narkoosi, veel kahte erinevat ravimit: südame tööd kiirendavat ja lihaste lõtvumiseks. Oimu kohale pannakse kaks metallplaadikest, mis põhjustab ajus krambitekke ning see reguleerib isu, und, meeleolu. Kuid hullemaks läheb... Kõrvaltoimeks ei pruugi olla ainult peavalu või iiveldust vaid mäluhäired suhtes mis on toimunud mõni kuu või ulatuvad mäluhäired aasta-kaks tagasi. Mõned mälulüngad võivadki jääda. Muidugi narkoosi ajal võib veel oksendamine olla. Veenikanüülist tingitud põletik, südame rütmihäired jm. Protseduuri ajal võib esineda hammaste purunemist kuni luu murdudeni välja. Seega ohtlik värk! Olen kuulunud, kuid ei oska kinnitada selle tõesust, et raviprotsessi tagajärjel on inimesed ka surma saanud. Kuigi see tundub kahtlane, kas sellist asja lubadaks meie meditsiinis teha kui ravi võib lõpeta surmaga, siis mul ei ole alust seda väidet kinnitada ega ümberlükata.
Minule pakuti selline võimalus välja, siis kui olin umbes teist (?) kuud haiglas ja rohud ehk antidepressandid ei tahtnud eriti mõjuda. Tavaliselt kui inimene alustab medikamentooset ravi ja saadakse õige andidepressandi peale, siis esimesed heaks kiitvad ilmingud tekivad kahe nädala jooksul. Minul aga tõsteti doosi, lisati teist antidepressanti juurde, kuid tulemus ei olnud nii kiire kui oleksime lootnud.
Nende ravimitega on lihtsalt nii, et ei saada muudmoodi teada patsiendi ja medikamendi nö "klappi" kui katsetades. Arstil on muidugi omad kriteeriumid, millest ta lähtub oma subjektiivselt tehtud hinnangu järgi (siiamaani ei ole võimalik selliseid haigusi laboris diagnoosida, seega tehakse seda vaatluse ja küsitluse põhjal).
Alguses ei osanud ma seisukohta võtta ja mulle anti aega mõelda. Selle käigus konsulteerisin oma perekonnaga, eelkõige vennaga, kes uuris teemat lähemalt väljaspool haiglat. Milletõttu palusin personaalilt veel aega, et mõelda. Selles osas mulle väga palju vastu ei tuldud, rohkem suruti peale oma arusaama ja ma jäin mõtlemata nõusse. Õnneks olin ma tol hetkel 17, see tähendab seda, et ma ise otsuseid teha ei saanud. Emalt küll küsiti allkirja, aga tema oma poega ehk minu venda kuulates seda haiglale ei andnud. Ma olin küll siis vihane: miks nad ravida mul ei lase, mõtle mis ma ikka tunnen, te ei ole mind mitte kunagi toetanud (teismelise mitte tõsiselt võetav loba). Arvestades seda, et see kõik juhtus novembris või detsembris 2014 ja mina sain alles märtsis 2015 18aastaseks, leppisime kokku arstiga, et kui olen täisealine siis teeme. Vahepeal küll luniti emalt allkirja, aga ta ei andnud. Muutus ka arst. Uus vaatas minu ravikuuri üle, kuna emalt ikka ei tulnud jaatvat vastust, tegi seal ümberkorraldusi ning rohud hakkasid märgatavalt mõjuma. Veebruaris ta küll küsis kas tahan EKR-i, kuid siis sai ta ka juba minult eitava vastuse. Märtsis ta mind enam ei torkinud selle jutuga.
Hiljem kuulsin, et minuga sel hetkel tegelenud psühholoogid olid EKR-i vastu. Ma pean nendega nõustuma. Kasutan nende põhjendust, et oleks piisav põhjus, siis kui TÕESTI muud varianti ei jää. Näiteks: inimene on pikali maas, apaatne. Ta ei suhtle, võib olla ei reageeri ka, ei suuda voodist välja ajadagi ja antidepressandist ei ole kindlalt kasu olnud - minu puhul see ei kehtinud.
Ma olen väga õnnelik, et minuga ei praktiseeritud EKR-i. Soovitan ise ka uurida (kui kahjulik või kasulik, vajalik) on mõni operatsiooni, ravikuur, mis iganes, mida teile ei tahetaks ka teha. Arste võib usaldada, aga mitte päris kinnisilmi.
Lubasin eelmises postituses, kus analüüsisin oma mineviku etappe (link), et räägin teile EKR-i ravist, enda kogemusest ja suhtumisest.
Kui ma alustan meditsiiniliselt, siis lühend EKR tähendab elektrokonvulsioonravi. Elektrokonvulsioonravi on ravimeetod psüühikahäiretele (skisofreenia, bipolaarsus, raske depressioon jt.). Nimetatakse seda tõhusaimaks ja ohutuimaks viisiks, et ravida meeleoluhäireid. Ravi koosneb 6-12st raviprotsetuurist. Protseduur ise kujutab ennast selliselt, et läbi kanüüli manustatakse narkoosi, veel kahte erinevat ravimit: südame tööd kiirendavat ja lihaste lõtvumiseks. Oimu kohale pannakse kaks metallplaadikest, mis põhjustab ajus krambitekke ning see reguleerib isu, und, meeleolu. Kuid hullemaks läheb... Kõrvaltoimeks ei pruugi olla ainult peavalu või iiveldust vaid mäluhäired suhtes mis on toimunud mõni kuu või ulatuvad mäluhäired aasta-kaks tagasi. Mõned mälulüngad võivadki jääda. Muidugi narkoosi ajal võib veel oksendamine olla. Veenikanüülist tingitud põletik, südame rütmihäired jm. Protseduuri ajal võib esineda hammaste purunemist kuni luu murdudeni välja. Seega ohtlik värk! Olen kuulunud, kuid ei oska kinnitada selle tõesust, et raviprotsessi tagajärjel on inimesed ka surma saanud. Kuigi see tundub kahtlane, kas sellist asja lubadaks meie meditsiinis teha kui ravi võib lõpeta surmaga, siis mul ei ole alust seda väidet kinnitada ega ümberlükata.
Minule pakuti selline võimalus välja, siis kui olin umbes teist (?) kuud haiglas ja rohud ehk antidepressandid ei tahtnud eriti mõjuda. Tavaliselt kui inimene alustab medikamentooset ravi ja saadakse õige andidepressandi peale, siis esimesed heaks kiitvad ilmingud tekivad kahe nädala jooksul. Minul aga tõsteti doosi, lisati teist antidepressanti juurde, kuid tulemus ei olnud nii kiire kui oleksime lootnud.
Nende ravimitega on lihtsalt nii, et ei saada muudmoodi teada patsiendi ja medikamendi nö "klappi" kui katsetades. Arstil on muidugi omad kriteeriumid, millest ta lähtub oma subjektiivselt tehtud hinnangu järgi (siiamaani ei ole võimalik selliseid haigusi laboris diagnoosida, seega tehakse seda vaatluse ja küsitluse põhjal).
Alguses ei osanud ma seisukohta võtta ja mulle anti aega mõelda. Selle käigus konsulteerisin oma perekonnaga, eelkõige vennaga, kes uuris teemat lähemalt väljaspool haiglat. Milletõttu palusin personaalilt veel aega, et mõelda. Selles osas mulle väga palju vastu ei tuldud, rohkem suruti peale oma arusaama ja ma jäin mõtlemata nõusse. Õnneks olin ma tol hetkel 17, see tähendab seda, et ma ise otsuseid teha ei saanud. Emalt küll küsiti allkirja, aga tema oma poega ehk minu venda kuulates seda haiglale ei andnud. Ma olin küll siis vihane: miks nad ravida mul ei lase, mõtle mis ma ikka tunnen, te ei ole mind mitte kunagi toetanud (teismelise mitte tõsiselt võetav loba). Arvestades seda, et see kõik juhtus novembris või detsembris 2014 ja mina sain alles märtsis 2015 18aastaseks, leppisime kokku arstiga, et kui olen täisealine siis teeme. Vahepeal küll luniti emalt allkirja, aga ta ei andnud. Muutus ka arst. Uus vaatas minu ravikuuri üle, kuna emalt ikka ei tulnud jaatvat vastust, tegi seal ümberkorraldusi ning rohud hakkasid märgatavalt mõjuma. Veebruaris ta küll küsis kas tahan EKR-i, kuid siis sai ta ka juba minult eitava vastuse. Märtsis ta mind enam ei torkinud selle jutuga.
Hiljem kuulsin, et minuga sel hetkel tegelenud psühholoogid olid EKR-i vastu. Ma pean nendega nõustuma. Kasutan nende põhjendust, et oleks piisav põhjus, siis kui TÕESTI muud varianti ei jää. Näiteks: inimene on pikali maas, apaatne. Ta ei suhtle, võib olla ei reageeri ka, ei suuda voodist välja ajadagi ja antidepressandist ei ole kindlalt kasu olnud - minu puhul see ei kehtinud.
Ma olen väga õnnelik, et minuga ei praktiseeritud EKR-i. Soovitan ise ka uurida (kui kahjulik või kasulik, vajalik) on mõni operatsiooni, ravikuur, mis iganes, mida teile ei tahetaks ka teha. Arste võib usaldada, aga mitte päris kinnisilmi.
labuWgeo Nathan White https://wakelet.com/wake/FclQQhuqfCDrIGgSlfo-F
VastaKustutadiaperreno