Hiljuti scrollides oma telefonist Facebooki, leidsin ühe minule mitte tuttava neiu postituse, kes tegi oma sõbrannast (meie ühise tuttava) kohta meeleoluka pühenduse. Mulle meeldis see ning kuna ta jättis postituse alla loa, et tema mõtet võib edasi viia, siis otsustan, et teen seda minagi.
Nimelt vastas ta kahele küsimusele, mis puudutab tema parimat sõpra.
Minu parim sõber on meesterahvas. Jaa, just see minu-minu meesterahvas. Ei, ma pole tundnud teda lapsest saati ega ühes liivakastis mänginud. Kuigi ta käis aastaid minu vanaema majast mööda kooli ja tagasi koju. Samuti iga suvi olin Tõrvas ja linn iseenesest väike, ei tundnud me teineteist siiski... .
Mis mulle Markuse juures kõige rohkem meeldib?
Tema ontlikus, karismaatilisus, sarmikus ning tarkus. Arvan, et need on neli us-lõpuga iseloomuomadust, mis jäävad inimestele tema puhul silma. Mul on olnud küll sõbrannasi, kes ahhetavad: "Ta on nii-nii tark!". Vaata, et ise järgi jõuaks! :D Muidugi ka see, et ta suudab jääda keerulisetes olukordades maksimaalselt rahulikuks. Mina lähen enne närvi, kui temaaaa... . Ta ei räägi mitte kunagi mitte kellestki halvasti. Nii nagu igast olukorrast katsub võtta parima, siis persoonegi enda ümber näeb ta positiivselt või keerab paremasse valgusesse tumedama poole. Kunagi alles tutvudes esitles ta ennast kui kivist südamega inimest, õigemini teised seda vististi öelnud talle. Eks sain tunda küll ka enesekeskset olekut. Suutes olla kannatlik, jõudsime A-st punkti B ja mulle meeldib see, et ta suhtub minusse ja käitub minuga nagu ta käituks endaga, soovides parimat. Tema suudab mind tuhat korda ühe päeva jooksul naerma ajada. Ta naljasoon on võrratu ja mul on iga minut hea itsitada.
Kuidas said teist sõbrad ja kui kaua olete sõbrad olnud?
Oi, pikk ja armas story, millest ma vist eal ei väsi. Me käisime ühes ja samas koolis, gümnaasiumis. Mina tegin kümnendat, tema 12. klassi. Mina märkasin teda esimest korda kooli jõulupeol, mis sellest, et ta oli juba tudeerinud pool aastat, sain tema kohalolust ma aru siis kui ta esinedes kitarri mängis, jutustas ja nalja viskas.
Pärast emotsionaalset sündmust lisasin Facebooki sõbralisti paar inimest, kellega olin peol lähemalt suhelnud. Kaasarvaltult ka tema. Ega ma ei kavatsenudki talle kirjutada, aga.. võta näpust, tema kirjutas mulle. Nagu isegi väitis, siis oli see tal esimene ja viimane kord kui kellegiga ise suhtlemist alustas. Jutustamise käigus sain teada, et ta oli juba septembrist (meie vestlesime esimest korda detsembris) saati mõlgutanud tuleb-ei tule minuga rääkima mõtteid. Parem hilja kui mitte kunagi.
Kaks aastat ja neli kuud oleme olnud sõbrad, aasta ja neli kuud oleme olnud suhtes.
Isegi ei tea, kuidas lõpetada. Ma olen õnnelik, et ta on minuga ja ei kujutaks oma elu teisiti ettegi. Minu parim sõber ongi minu elukaaslane. :)
Nimelt vastas ta kahele küsimusele, mis puudutab tema parimat sõpra.
Minu parim sõber on meesterahvas. Jaa, just see minu-minu meesterahvas. Ei, ma pole tundnud teda lapsest saati ega ühes liivakastis mänginud. Kuigi ta käis aastaid minu vanaema majast mööda kooli ja tagasi koju. Samuti iga suvi olin Tõrvas ja linn iseenesest väike, ei tundnud me teineteist siiski... .
Mis mulle Markuse juures kõige rohkem meeldib?
Tema ontlikus, karismaatilisus, sarmikus ning tarkus. Arvan, et need on neli us-lõpuga iseloomuomadust, mis jäävad inimestele tema puhul silma. Mul on olnud küll sõbrannasi, kes ahhetavad: "Ta on nii-nii tark!". Vaata, et ise järgi jõuaks! :D Muidugi ka see, et ta suudab jääda keerulisetes olukordades maksimaalselt rahulikuks. Mina lähen enne närvi, kui temaaaa... . Ta ei räägi mitte kunagi mitte kellestki halvasti. Nii nagu igast olukorrast katsub võtta parima, siis persoonegi enda ümber näeb ta positiivselt või keerab paremasse valgusesse tumedama poole. Kunagi alles tutvudes esitles ta ennast kui kivist südamega inimest, õigemini teised seda vististi öelnud talle. Eks sain tunda küll ka enesekeskset olekut. Suutes olla kannatlik, jõudsime A-st punkti B ja mulle meeldib see, et ta suhtub minusse ja käitub minuga nagu ta käituks endaga, soovides parimat. Tema suudab mind tuhat korda ühe päeva jooksul naerma ajada. Ta naljasoon on võrratu ja mul on iga minut hea itsitada.
Kuidas said teist sõbrad ja kui kaua olete sõbrad olnud?
Oi, pikk ja armas story, millest ma vist eal ei väsi. Me käisime ühes ja samas koolis, gümnaasiumis. Mina tegin kümnendat, tema 12. klassi. Mina märkasin teda esimest korda kooli jõulupeol, mis sellest, et ta oli juba tudeerinud pool aastat, sain tema kohalolust ma aru siis kui ta esinedes kitarri mängis, jutustas ja nalja viskas.
 |
| Pilt sellest samast jõulupeost 2016. aastal, millest räägin. Markus on kõige vasemal pool, mina keskel. |
Pärast emotsionaalset sündmust lisasin Facebooki sõbralisti paar inimest, kellega olin peol lähemalt suhelnud. Kaasarvaltult ka tema. Ega ma ei kavatsenudki talle kirjutada, aga.. võta näpust, tema kirjutas mulle. Nagu isegi väitis, siis oli see tal esimene ja viimane kord kui kellegiga ise suhtlemist alustas. Jutustamise käigus sain teada, et ta oli juba septembrist (meie vestlesime esimest korda detsembris) saati mõlgutanud tuleb-ei tule minuga rääkima mõtteid. Parem hilja kui mitte kunagi.
Kaks aastat ja neli kuud oleme olnud sõbrad, aasta ja neli kuud oleme olnud suhtes.
Isegi ei tea, kuidas lõpetada. Ma olen õnnelik, et ta on minuga ja ei kujutaks oma elu teisiti ettegi. Minu parim sõber ongi minu elukaaslane. :)
Hei! Niiiii tore, et mu postitusest inspiratsiooni said. ;) Maria-Kristiina jagas mulle Su blogi linki ja nii tore! Lugesin ka Sinu parimast sõbrast. :) Sõbrad on ikka eriline õnnistus. 💛
VastaKustuta