Esiteks, miks ma olen nii pikalt olnud vait? Mu elu jooksiks omasse rutiini. Suuri sündmusi ei olnud. Kõik kordus ning mul ei olnud mitte mingisugust sisu teile edasi anda. Kes nüüd tõstab käe ja ütleb, et rutiin on elus parim osa? Mina selle küsimuse peale vist raiuks käe üldse otsast. Ma ei kannata elu, mis pidevalt kordub nagu Shreki filmis.
Samas tahtmine kirjutada kipub mul tulema, siis kui kõik asjad ei ole kõige paremini. Ei, ei mu elu ei ole olnud ka vahepeal ideaalne. Kaugeltki sellest! Aga ma püüan igapäev. Ma olen inimene, kes sõitleb mitte oma perega, kaaslasega või koduloomaga (keda mul siiski pole :D) vaid iseendaga. Ma tunnen uhkust, et ma ei ela oma ebaõnnestumisi teiste peal välja. Me kõik teame kedagi, kes "paneb puid alla" kellelegi, kes ei ole tema asjades süüdi. Eks lihtsam ikka teise kandadesse astuda kui oma nägu peeglist näha. Saan iseendalt üsna palju vatti, mis on küllaltki muserdav. Ma tean, et väga paljud ei räägi sellest, kas nad häbenevad või tunnevad ennast nõrgemana. Eks lasengi endal olla blogi kirjutades olla pigem haavatav. Kuigi tavaelus ma ei kurda kunagi. Siin ma mõtlengi oma mõtted lahti.
Muidugi võivad mõned tunda, et mis sa nutad, sul töö, kodu, mees. Need ongi need asjad, mis mind rõõmsaks teevad. Kuid eneseteostuse ja saavutusvajaduse valdkonnas, ma tahan areneda. Mulle ei sobi, et ma käin lihtsalt tööl, kodus, kasvatan võib olla tulevikus lapsi. Tööl käin ka ainult selleks, et raha saada. Veel hullem, elan mehe rahakoti peal. Ei, mina ei ole see naine. Ma olen vähemalt nüüd kaks aastat mõelnud pingsalt, mida päriset teha tahan. Analüüsinud seda, millega tegelesin lapsepõlves, mis on mu silma särama löönud. "Mänginud" erinevate ideedega.
Minu jaoks on kõige hullem aeg see õppimisprotsess. See on vaevaline, tüütu, nõme. Ma tahan kohe osata! Kui mingi asja endale selgeks tegemine võtab aega rohkem kui viis minutit, siis pigem on minu tüüpkäitumine olnud see, et ma ei oska, ei saa hakkama, see ei ole minu jaoks. Järgnevalt olen iseenda peale kuri, et midagi ei teinud.
Eks kõige hullem ongi see kui inimene ei näegi oma potensiaali ega kuskile edasi pürgima. Õnneks ma olen jõudnud tõdemuseni, et oma oskusi ja andeid, mis mulle kaasa on antud, tuleb rakendada nii, et see leiva lauale tooks. Ma ei hakka ju matemaatika õpetajaks kui ise tehteid lahendada ei oska. Teiste järgi ka elada ei tohi, lähed samuti rappa.
Jutt läks väga filosoofiliseks nagu minu puhul on tavaks. Igal juhul olen elus ning tahan rohkem kui kunagi varem taas kirjutada. Mul on veel palju teemasi, millest tahaksin rääkida.
Kui saad, siis anna mulle palun tagasisidet, mis mõtted sinul tekkisid, mida mina saaksin blogis paremini teha, mis teemat võiks kajastada minu järgmine postitus, kas sa samastud minuga? Samuti oleks mul hea meel, kui jagaksid mistahes sotsiaalmeedia platvormil mu blogipostitust. :)
Kommentaarid
Postita kommentaar