Hei!
Mul on nüüd kahe postituse vahel olnud pea kuuaja pikkune vahe. Vahepeal on palju juhtunud. Minu tervis võrreldes aasta taguse ajaga on meeletult tõusu joont enda jalge alla võtnud. Plaan või mõte on vaikselt hakkata antidepressandi kuuri ära lõpetama. Vahel on see päris jube kui tead, et sinu tuju sõltub rohtudest. Noo, tegelikult ei pruugi see nii olla, see võib olla tingitud võõrutus nähust, sest halb on mul olla, siis kui unustan rohud võtmata. Tingitud on see sellest, et organism on mul harjunud rohu annust saama ja kui see ära jääb, siis reageerib ta vastavalt. Kuid pole midagi parata. Veel toimub mul psühhoteraapia kui ka arsti külaskäigud.
Ma suhtun väga skeptiliselt lausesse, et inimesed on võimelised muutuma. Muuta võib juuksevärvi, riietusstiili jne. Inimese iseloom ei muutu kunagi, see ARENEB. Me oleme võimelised arenema.
Kui ma vaatan aastatagust mina. Oli sellel minal suhtlesin paha tüdruku poole kalduv maine. Elu oli tol hetkel väga pohhuistlikus nimekirjas: joomine, suitsetamine, pidu, pidu, pidu, pidu. Joomise põhjuseks võis leida ka sellise põhjuse, et täna on reede. Huvitav, mis võib inimest jooma panna esmaspäeval. Kas see on siis tõesti nii masendav või hoopis rõõmustav, et päevad liiguvad? Kas seda peab siis tähistama või leinama, et algas uus nädal? Mind võidakse nüüd hakkata vihkama, aga olen näinud kuidas äärmiselt targad ning õppimise suhtes väga vastuvõtlikud hävitavad end, selle asemel, et olla kuskil ja keegi. Neil tekib kui nähtamatu ilanire suunurka kui kuulevad sõna alkohol. On see, siis elu mida elada? Võib olla ka pikale vajunud periood ühe inimese elust? Jah, minu normaalsus ei pruugi olla teiste normaalsus. Igal ühel oma normaalsus millest nad lähtuvad. Ja alati on keegi kes sinu normaalsuse maha laidab. Mina, proovides sellist perioodi, sain aru ja mõistsin, et mina nii ei taha. Läbi raskuste me ARENEMEGI.
Selle märgiks olen astunud gümnaasiumi 10.klassi. Mitte ainult märgiks vaid ka sellepärast, et ma eelkõige seda ise soovin ja tahan. Selles suhtes on minu perekond äärmisel toetav ja usatav ning abivalmis. 1.septembril astun sisse Valga Kaugõppegümnaasiumi kooliuksest. Ning minu soov ja tahe või lausa missioon on tulla sealt samast uksest välja gümnaasiumi diplomiga.
Mõned, eriti need kes võivad mind tunda põhikooli aegadest võivad imeks panna, et kuidas ma lihtustatud õppekavaga lõpetanult saan niimoodi edasi minna. Sellel kõigel on olnud oma lugu taga. Ma juhtusin kogematta tegema neid samu teste mis kunagi tegin seitsmenda klassi keskel. Tänu sellele sündmusele, et mulle diagnoositi depressioon lasi minu raviarst teha mul need uuesti, selgitamaks välja seda miks kunagi üldse mulle midagi määrati. Nüüd laiutan ma koos spetsialistidega käsi. Me ei tea siiamaani, sest kõik minu tulemused olid normaalsed, vastavad keskmistele ja ilma alaarenguteta. See selleks ja enam polegi sel tähtsust. Suve keskel sain võtta Kliinikumilt vastva tõendi selle kohta, et saan õppida riiklikul õppekaval ja nii mind kooli vastu võetigi. Nii, et hiphiphurrraaa!
Dieves
Mul on nüüd kahe postituse vahel olnud pea kuuaja pikkune vahe. Vahepeal on palju juhtunud. Minu tervis võrreldes aasta taguse ajaga on meeletult tõusu joont enda jalge alla võtnud. Plaan või mõte on vaikselt hakkata antidepressandi kuuri ära lõpetama. Vahel on see päris jube kui tead, et sinu tuju sõltub rohtudest. Noo, tegelikult ei pruugi see nii olla, see võib olla tingitud võõrutus nähust, sest halb on mul olla, siis kui unustan rohud võtmata. Tingitud on see sellest, et organism on mul harjunud rohu annust saama ja kui see ära jääb, siis reageerib ta vastavalt. Kuid pole midagi parata. Veel toimub mul psühhoteraapia kui ka arsti külaskäigud.
Ma suhtun väga skeptiliselt lausesse, et inimesed on võimelised muutuma. Muuta võib juuksevärvi, riietusstiili jne. Inimese iseloom ei muutu kunagi, see ARENEB. Me oleme võimelised arenema.
Kui ma vaatan aastatagust mina. Oli sellel minal suhtlesin paha tüdruku poole kalduv maine. Elu oli tol hetkel väga pohhuistlikus nimekirjas: joomine, suitsetamine, pidu, pidu, pidu, pidu. Joomise põhjuseks võis leida ka sellise põhjuse, et täna on reede. Huvitav, mis võib inimest jooma panna esmaspäeval. Kas see on siis tõesti nii masendav või hoopis rõõmustav, et päevad liiguvad? Kas seda peab siis tähistama või leinama, et algas uus nädal? Mind võidakse nüüd hakkata vihkama, aga olen näinud kuidas äärmiselt targad ning õppimise suhtes väga vastuvõtlikud hävitavad end, selle asemel, et olla kuskil ja keegi. Neil tekib kui nähtamatu ilanire suunurka kui kuulevad sõna alkohol. On see, siis elu mida elada? Võib olla ka pikale vajunud periood ühe inimese elust? Jah, minu normaalsus ei pruugi olla teiste normaalsus. Igal ühel oma normaalsus millest nad lähtuvad. Ja alati on keegi kes sinu normaalsuse maha laidab. Mina, proovides sellist perioodi, sain aru ja mõistsin, et mina nii ei taha. Läbi raskuste me ARENEMEGI.
Selle märgiks olen astunud gümnaasiumi 10.klassi. Mitte ainult märgiks vaid ka sellepärast, et ma eelkõige seda ise soovin ja tahan. Selles suhtes on minu perekond äärmisel toetav ja usatav ning abivalmis. 1.septembril astun sisse Valga Kaugõppegümnaasiumi kooliuksest. Ning minu soov ja tahe või lausa missioon on tulla sealt samast uksest välja gümnaasiumi diplomiga.
Mõned, eriti need kes võivad mind tunda põhikooli aegadest võivad imeks panna, et kuidas ma lihtustatud õppekavaga lõpetanult saan niimoodi edasi minna. Sellel kõigel on olnud oma lugu taga. Ma juhtusin kogematta tegema neid samu teste mis kunagi tegin seitsmenda klassi keskel. Tänu sellele sündmusele, et mulle diagnoositi depressioon lasi minu raviarst teha mul need uuesti, selgitamaks välja seda miks kunagi üldse mulle midagi määrati. Nüüd laiutan ma koos spetsialistidega käsi. Me ei tea siiamaani, sest kõik minu tulemused olid normaalsed, vastavad keskmistele ja ilma alaarenguteta. See selleks ja enam polegi sel tähtsust. Suve keskel sain võtta Kliinikumilt vastva tõendi selle kohta, et saan õppida riiklikul õppekaval ja nii mind kooli vastu võetigi. Nii, et hiphiphurrraaa!
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar