Mul käib juba inimeste saamatus mitte oma elu elada niivõrd hinge pihta, et teiste probleemid olen viimasel ajal ülbelt taha poole lükanud. See on juba seda viisi selline, et iga üks peab olema eelkõige enda eest väljas. Mitte keegi teine ei tee sind õnnelikumaks inimeseks. Õnn ei koputa ukse peale ja ei küsi, kas võin sisse astuda. Selleks tuleb vahel näha roppu vaeva. Aga siis tulebgi. Tulebgi enda nimel pingutada. Ausõna, mul ei olnud ka lihtne minna gümnaasiumi. Eelkõige olid erinevad hirmud, mis mind pea laest kuni jala tallani piinasid. Õnneks on mul seljataga tugev perekond.
Alati ei saa elu võtta sellisena nagu ta on. Okei, toon näite: Mees peksab oma naist. Naine mõtleb, et järelikult ta peabki kannatama ja piinlema, sest ta tahab elu võtta sellisena nagu see on. Kuid kas ta ikka peab? Mida ta tegelikult saaks ära teha? Me ei suuda kunagi siin maailmas eksisteerida üksi. Me oleme loodud elama karjades. Meil peab olema alati olemas mingisugune tagala. Minu jaoks on selleks eelkõige perekond. Kes on mulle oma hoolivust ja truudust tuhandeid-tuhendeid kordi näidanud. Sõbrad tulevad ja lähevad, aga perekond jääb - see on fakt. Järelikult võib olla sel õnnetul naisel võimalus perekonnalt abi paluda. Öeldakse, et sellises olukorras pole seda otsust lihtne teha. Seda viisi tüübid (mehed) on tavaliselt manipuleerivad, mis eelkõige ajabki naisi segatusse. Tegelikult võib leiutada tuhandeid põhjuseid miks sellist jõhkrust taluda.
Kunstiliselt öeldes ongi elu üks valemite lahendamine. Mõni teema meeldib meile rohkem kui mõni teine. Mõnest teemast ei pruugi me enne arusaada kui keegi meile asja lahti seletab. Siin puhul võib tõmmata nii mitmetki võrdusmärke matemaatika ja elu vahele.
Too naisterahvas järgmises videos annab ka mulle eesti keelt ja kirjandust:
See on tehtud Valga Gümnaasiumis (mitte siis minu koolis).
Mina sain video mõttest aru, aga arvan, et igaüks peab oma tulemuseni ise jõudma. Vihjeks ütlen: Venemaa, poliitika, erimeelsused, vihkamine ning arusaamatus selle tõttu, et inimesed ei kuula mida tegelikult räägiti ja küsiti. Aga kuidas seda autorid ise näevad ei oska ma kommeteerida.
Kirjanduse tunnis tegime ka ühe loovülesande, kus õpetaja andis meile oma kümmekond sõna, mille pidime, siis teksti tarbeks ära kasutama. Mina pidin tegema siis proosateksti:
"Ükskord otsis ära eksinud part mäe pealt järve, aga kuskil ei olnud. Ringi vaadates nägi ta maanteed ning mõtles, et äkki viib see teda sihtkohani. Pät-pät-pät pani ta suure jooksuga mäest alla tee suunas. Tee peale jõudes märkas ta paremalt poolt tulevat üht kalurit. "Vabandage, kas teie teate kus kohast ma leian vett?" küsis part enesekindlalt. Mees suunas pilgu ülesse ja mõtles ning juhatas talle tee kätte. "Siit paremale ja kohe käänaku taga ongi vesi." podises part edasi liikudes mehelt saadud õpetussõnu. Ja oligi: kallas, kaldal paar surnut latikat. Jah, hea oli olla. Ometigi kodus. Aga kui nüüd ootategi loole ilusat lõppu, siis seda te ei saa, sest metsast tuli üks nuumsiga ja sõi ta lõunasöögiks ära." See kord siis selline!
Pärast esmaspäevast ja teisipäevast koolipäeva otsustasin ma ära käija Tartus ning võtta endale paar vaba päeva. Kusjuures pean naljatlemisi tõdema, et puhkamine teeb haigeks. Enne minu 10 kuust õppepuhkust olin aastas võib olla ja seda ka heal juhul kaks korda haige. Kuid olles ennist nimetatud puhkusel olin ma neli või viis korda haige. Nüüd kui ma taas kooli läksin ja üle mitme nädala otsustasin, et nüüd kahel päeval ma ei tegele üldse koduse õppetööga olen nüüd taas tõbine. Mida ma järeldada võin, et puhkamine teeb haigeks. Kui on tegevust ja tööd, siis haigeks ei jää.
Kolmapäeval Tartus olles käisin ka Tartu Loomemajanduskeskuses kontserdil. Täpsemalt kuulamas Türklase enda leiutatud pilli ning sellel esitatud muusikat. Hästi omapärane oli. Pilli nimi oli siis Yaybahar ja esitaja Görgem Sem :
Tõeline mõtlemise muusika!
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar