Ilusat uut kooliaastat!

Eile 12.ndat korda astusin ma 1.septembril kooliuksest sisse. Kulutan kolmanda koolimaja uksi. Kui ma Räpinas sattusin ääretult suurde avarasse kooli, kus oli palju nii õpilasi kui ka õpetajaid siis nüüd leidsin ennast pisikeseskortermaja sarnases hoones, kus - uskuge või mitte - on ahjuküte. See jäi mulle kusjuures juba dokumentide sisseviimisel silma. Toitlustust pole ja lõunasöögi pead endale ise hankima, sellist vahetundi millal protsessi teostada pole ka olemas. Räpinas seevastu oli koolilõuna tasuta ja selleks oli ette nähtud tunniajane aeg mil sõid ja puhkasid. Koolis hakkan käima vaid esmaspäeviti ja teisipäeviti. Päevad on pikad, kaheksa tunnised. Erinevus on ka tava gümnaasiumist see, et kui nt. tavaliselt on vene keelt kolm korda nädalas, siis meil on üks. Inglis keelega samamoodi, matemaatikaid on vist kaks, eesti keeli neli. Kuid rõõmustada ega ka kadestada pole midagi, sest see eest on rohkesti iseseisvat tööd. Mulle sobib tolle kooli võimalused, sest kuna mul on õppimises augud sees (tahest tahmatta, lihtsustatud õppekava ikkagi), siis saan rohkem pühenduda järele õppimisele, teha rohkem omas tempos asju, samuti saan oma aega planeerida ise ehk olen rohkem enda ja aja peremees. Peale selle olen väga isepäine, ma pole kunagi teinud midagi sellepärast, et teised teevad või sellised on enamuses. Mina tahan, siis nii teengi. Mul peab olema vaid tahtmist ja motivatsioon tekkib koos sellega.

 Ma ei hakka teile loengut pidama: koolis peab olema, ikka õppige ja ärge kodutöid unustage! Ei, mina ei ole selleks õige inimene. Ma ei viitsinud põhikoolis õppida, veel vähem oli seda indu Räpinas. Olgeme ausad, inimesest on suht võimatu panna mõtlema sellele, et peaks õppima kui ta seda ise ei taha. Jah, võib olla see mõjub nädalaks-kaheks, kuid siis läheb sama teed edasi. Ausalt öeldes ongi nii suht raske õppida kui ei tea milleks sa seda teed. Kas või, kui põhjuseks on see, et saan heade hinnete eest vanematelt raha on paras motivatsiooni allikas. On olemas vähemalt see mille pärast pingutada. Mina pooldan seda, et vanem annab heade tulemuste eest kiituseks raha. Siinkohal mõtlen vaid kooli. Oma toa korras hoidmise eest ma raha ei annaks, sest laps ei hakka ka tulevikus raha saama selle eest. Tööl käimise eest saame kõik raha. Nimetate küll, et õppimine on töö. Töö juurde käib ka raha. Taskuraha annate ju oma võsukesele niikuinii. See võiks olla , siis lisa tingimus. Aga ainult tema tööl käimise eest. See ei riku last ära, sest ta hakkab ka tulevikus tööl käies raha saama. Kui mõtlete, et mis, ei saanud mina, ei saa ka minu laps. Vaheduseks võib vaadata aastaarvu, kas see on sama kui teie koolis käisite? Teiseks, kas last peab karistama selle eest, et teie ei saanud. Kordate mustreid. Järgite oma vanemate raame ega valitse ise oma elu. Kui ei ole rahaliselt võimalik, on lood ja laulud otseloomulikult teisiti ja siis tuleb leiutada midagi muud.

Samuti pooldan seda, et koolipäev võiks alata hiljem, kell üheksa.

Dieves