Tere, sõbrad!
Mul on väga hea tuju, sest lõpetasin just ühe väga hea youtuberi viimaste videode vaatamise. Zoella on oma rõõmuga väga nakkatav. Hästi rõõmsameelne inimene. Toon teile siia mõned videonäited, äkki viitsite teiegi tema tegemisi jälgima hakkata. Ometigi te minu oma küll jälgite, kuigi ma ei saa aru miks, aga juu see lugemine teile midagi pakub, niisama seda te ei teeks... ma arvan... vähemalt.
Esimene vido: "My brother does my make up"
Teine video: " Book Lunch & Halloween Night In"
P.S! Inglis keele valdamine tuleks siinkohal kasuks.
Ma olen üldse viimasel ajal mõelnud, et kui inimestel on paha tuju (ei räägi siin kohal erinevatest haigustest) peab inimesel olema mingisugune tegevus, mille ta käsile võtab, et olukorda leevendada ja/või halb tunne ära kaoks . Okei, ei pea olema tegevus. Mõni rahuneb ainult, siis maha kui sõimab kellegi näo täis. Suure tõenäosusega leiab ta ennast varsti üksi.. aga ikkagi sõimab. Mida teie teete, siis kui meel on kurb või tuju paha? Mind täitsa huvitaks see. Võite kuskile (kes kuidas mind kätte saab) kirbada. Vist saab kommeteerida ka kuskil postituse all, aga ma pole kindel. Minul näiteks küll ei ole kindlat tegevust. Noo.. kui järgi mõelda, siis ehk kirjutamine; aga seda ma ei tee ainult paha tujuga. See ei ole põhjus, et ma toda teostama hakkaksin. Depressiooni haripunktis olles kirjutasin küll. See oli minu põhiline tunnete väljendamise viis. Kuid sellega seoses oli üks konks, need kirjad pidid ka minu käest kohe ära minema. Vastasel juhul oleksin ma hakkanud neid lugema ja nende tunnete läbi kordamine ja elamine ei oleks mulle hästi mõjunud.
Üldse on mulle väga tuttavad olukorrad, kus ma võin kõik ära teha, aga minuga ei olda ikka rahul. Õeraas ütles tabavalt: "Kui ei õpi on halvasti ja kui õpib, siis on ka halvasti" Võta, siis kinni. Kahjuks ei ole mina suutnud endale veel toda klaasseina ette ehitada: ei kuule, ei näe.. ainult liigun oma eesmärgi poole. Südant kiviks teha on meeletult raske, kuigi ema korrutab seda koguaeg mulle: "Sa ei saa olla nii hea südamega!" Prrr... Error! Error! Error! .. Pauk!... . "Mõtle iseenda peale. Ära muretse teiste pärast." Ma tean väga hästi kui palju võtab minult energiat ära teiste üle, pärast ja peale muretsemine. Ma olen haige selles suhtes. Ma ei suuda olla teiste pärast põdematta, kuigi asi otseselt minusse ei puutu. Ja mitte keegi teine ei kuku, pärast pikki kuid muretsedes, suurde musta auku kui ainult mina.
Kui ma olen valinud endale tee - mida mööda tahan minna, kuhuni välja jõuda - ei saa ma midagi teha, et miski ikka kannatab. Toon näite enda puhul. Hetkene lähim eesmärk on homme inglis keele kontrolltöö tublile tulemusele ära teha. Selleks (uskuge või mitte) olen tervelt viis päeva vaeva näinud; korranud ja õpinud, õpinud ja korranud. Tänu sellele (ja üldse õppimisele, sest tööd on minu jaoks kaelani) ei ole ma jõudnud nüüd juba mitu nädalat joogatrenni. Jooga kannatab, sest minul on palju õppetööd. Aga millel ma kannatada ei lase on õppimine. Teised asjad on minu jaoks elu elamiseks lisaväärtused, mis hõlmab vaid minu vaba aega. Õppimine on minu jaoks töö.
Tänagi oli mul unistus, et.. oh.. ainult kaks ainet läbi võtta.. võib olla tund läheb, siis olen vaba ja loen raamatut. Hehehe! Alutasin kaksteist päeval lõpetasin kell neli pärastlõunal. Siin kohal kannatab minu raamatu lugemine - rõõmsalt sitsivad riiulis neli raamatut, mis ootavad läbi lugemist.
Miks asja lood nüüd sellised on .. asi on kindasti minu iseloomus. Ma oska teha asja poole vindiga. Kui ma teen, siis teen täie hingega või ei tee üldse. Vahel on see hea, vahel halb. Ma ei oska ennast asjade vahel lõikuda. Kui ma olen lubanud kellegiga kokku saada, siis teen terve päeva tema pärast vabaks. Kas kõik või mitte midagi. Aga kindlasti ei ole ma perfektsionist, mis on jällegi omaette haigus.. ma vähemalt arvan niii... . Koristamisel see vähemalt küll välja ei tule.
Ma kardan sõpradesse kiinduda. "Sõbrad tulevad ja lähevad, perekond jääb." kuigi seda ütles mulle inimene, kes mind sõimas selle eest, et ma sõpru väärtustan ja siis kuu või kahe pärast kadus ka ise. Noo vot siis! Perekond pidi ju jääma. Uuu.. kus sa läksid.. ma ei näe sind! Kuidas öeldigi: "Suuga teed suure linna, käega mitte kärbse pesagi." Pigem räägi vähem, tee rohkem.
Kusjuures leidsin hiljuti ühed huvitavad motivatsiooniga seotud videod. Esiteks: Mis on motivatsioon? Siit teile üks arusaam:
Teiseks ehtne motivatsiooni video:
... ning kolmandaks, minu meelest kõige huvitavam: medõde on pannud kirja surijate kahetsused, mida nad oleksid oma elus teinud teisiti. Siin teile top 5 ning vastav (pisut ropp) kommetaar juures:
Dieves
Mul on väga hea tuju, sest lõpetasin just ühe väga hea youtuberi viimaste videode vaatamise. Zoella on oma rõõmuga väga nakkatav. Hästi rõõmsameelne inimene. Toon teile siia mõned videonäited, äkki viitsite teiegi tema tegemisi jälgima hakkata. Ometigi te minu oma küll jälgite, kuigi ma ei saa aru miks, aga juu see lugemine teile midagi pakub, niisama seda te ei teeks... ma arvan... vähemalt.
Esimene vido: "My brother does my make up"
Teine video: " Book Lunch & Halloween Night In"
P.S! Inglis keele valdamine tuleks siinkohal kasuks.
Ma olen üldse viimasel ajal mõelnud, et kui inimestel on paha tuju (ei räägi siin kohal erinevatest haigustest) peab inimesel olema mingisugune tegevus, mille ta käsile võtab, et olukorda leevendada ja/või halb tunne ära kaoks . Okei, ei pea olema tegevus. Mõni rahuneb ainult, siis maha kui sõimab kellegi näo täis. Suure tõenäosusega leiab ta ennast varsti üksi.. aga ikkagi sõimab. Mida teie teete, siis kui meel on kurb või tuju paha? Mind täitsa huvitaks see. Võite kuskile (kes kuidas mind kätte saab) kirbada. Vist saab kommeteerida ka kuskil postituse all, aga ma pole kindel. Minul näiteks küll ei ole kindlat tegevust. Noo.. kui järgi mõelda, siis ehk kirjutamine; aga seda ma ei tee ainult paha tujuga. See ei ole põhjus, et ma toda teostama hakkaksin. Depressiooni haripunktis olles kirjutasin küll. See oli minu põhiline tunnete väljendamise viis. Kuid sellega seoses oli üks konks, need kirjad pidid ka minu käest kohe ära minema. Vastasel juhul oleksin ma hakkanud neid lugema ja nende tunnete läbi kordamine ja elamine ei oleks mulle hästi mõjunud.
Üldse on mulle väga tuttavad olukorrad, kus ma võin kõik ära teha, aga minuga ei olda ikka rahul. Õeraas ütles tabavalt: "Kui ei õpi on halvasti ja kui õpib, siis on ka halvasti" Võta, siis kinni. Kahjuks ei ole mina suutnud endale veel toda klaasseina ette ehitada: ei kuule, ei näe.. ainult liigun oma eesmärgi poole. Südant kiviks teha on meeletult raske, kuigi ema korrutab seda koguaeg mulle: "Sa ei saa olla nii hea südamega!" Prrr... Error! Error! Error! .. Pauk!... . "Mõtle iseenda peale. Ära muretse teiste pärast." Ma tean väga hästi kui palju võtab minult energiat ära teiste üle, pärast ja peale muretsemine. Ma olen haige selles suhtes. Ma ei suuda olla teiste pärast põdematta, kuigi asi otseselt minusse ei puutu. Ja mitte keegi teine ei kuku, pärast pikki kuid muretsedes, suurde musta auku kui ainult mina.
Kui ma olen valinud endale tee - mida mööda tahan minna, kuhuni välja jõuda - ei saa ma midagi teha, et miski ikka kannatab. Toon näite enda puhul. Hetkene lähim eesmärk on homme inglis keele kontrolltöö tublile tulemusele ära teha. Selleks (uskuge või mitte) olen tervelt viis päeva vaeva näinud; korranud ja õpinud, õpinud ja korranud. Tänu sellele (ja üldse õppimisele, sest tööd on minu jaoks kaelani) ei ole ma jõudnud nüüd juba mitu nädalat joogatrenni. Jooga kannatab, sest minul on palju õppetööd. Aga millel ma kannatada ei lase on õppimine. Teised asjad on minu jaoks elu elamiseks lisaväärtused, mis hõlmab vaid minu vaba aega. Õppimine on minu jaoks töö.
Tänagi oli mul unistus, et.. oh.. ainult kaks ainet läbi võtta.. võib olla tund läheb, siis olen vaba ja loen raamatut. Hehehe! Alutasin kaksteist päeval lõpetasin kell neli pärastlõunal. Siin kohal kannatab minu raamatu lugemine - rõõmsalt sitsivad riiulis neli raamatut, mis ootavad läbi lugemist.
Miks asja lood nüüd sellised on .. asi on kindasti minu iseloomus. Ma oska teha asja poole vindiga. Kui ma teen, siis teen täie hingega või ei tee üldse. Vahel on see hea, vahel halb. Ma ei oska ennast asjade vahel lõikuda. Kui ma olen lubanud kellegiga kokku saada, siis teen terve päeva tema pärast vabaks. Kas kõik või mitte midagi. Aga kindlasti ei ole ma perfektsionist, mis on jällegi omaette haigus.. ma vähemalt arvan niii... . Koristamisel see vähemalt küll välja ei tule.
Ma kardan sõpradesse kiinduda. "Sõbrad tulevad ja lähevad, perekond jääb." kuigi seda ütles mulle inimene, kes mind sõimas selle eest, et ma sõpru väärtustan ja siis kuu või kahe pärast kadus ka ise. Noo vot siis! Perekond pidi ju jääma. Uuu.. kus sa läksid.. ma ei näe sind! Kuidas öeldigi: "Suuga teed suure linna, käega mitte kärbse pesagi." Pigem räägi vähem, tee rohkem.
Kusjuures leidsin hiljuti ühed huvitavad motivatsiooniga seotud videod. Esiteks: Mis on motivatsioon? Siit teile üks arusaam:
Teiseks ehtne motivatsiooni video:
Minu meelest on need küllatki motiveerivad: elada just selliselt nagu sina tahad. Tõesti kirja panna endale kuidas sa tahad ning selliseks oma elu sisustada. Me saame seda muuta ja mõjutada, kui vaid seda tahame. Sest minu meelest on väga tähtis, et elaksime oma elu ise. Mitte selliselt nagu keegi teine meile ütleb. Kuid selleks tuleb vaeva näha. Ma tean omast käest, see on raske. Aga mitte võimatu. Kui me eelkõige tahame seda. Jah, ainult tahtmisest ei piisa. Tööd on vaja teha.Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar