Nüüd leian ka aega Sinu kui lugeja jaoks. Mitte, et mul aega ei oleks. Seda on mul piisavalt kõikidele. Saan aru ja mõistan kui inimestel on kiire. Kuid väide - "mul ei ole aega!" - on vale. Aeg on see mida saame planeerida, mõelda, kalkuleerida. Aega saab iga kell võtta ning see ei tohiks olla mingisugune põhjus, et mitte tegelda ühe või teise asjaga. Veelgi enam, inimesega suheldes öelda: "Ma ei saa sinuga kokku saada, sest mul pole aega." - noo järelikult ei ole see, siis sinu jaoks tähtis. Vastasel juhul vast ikka oleks ja leiaks. Siinkohal figureerib minu elus eelkõige Kristin, kes oma elu sigina-sagina sees (ma tean väga hästi kui palju on tal tegemist) leiab kas või 15 minutit, et istuda maha ja küsida kuidas mul läheb. Ehe märk, et sõber või sõbranna tõesti hoolib sinust.
Tean, et käsitlesin seda ka juba eelmises, nüüdseks kustutatud blogis. Aga mina tuttaval ja sõbral teen väga vahet. Samuti ka neid facebooki sõbrakutsekesi võtan vastu väga läbi mõeldult. Tuttavad on need kes ei tunne mind. Sõbrad need kes tunnevad ja nad on minu erilised, kindlasti ka vastastikune usaldus on see rolli mängiv tegur. Sõpru vähe, tuttavaid palju. Nii lihtne see minu jaoks ongi.
Koolis läheb omamoodi. Töid oli nüüd viimasel nädalal palju. Loodan, et läksid hästi. Aga kui mitte, siis saan hinded ära parandada ja edasi minna. Sellest minul õnneks maalima lõppu ei tule. Kolmede pärast surema ei hakka. Õppimine on töine ja hoogne, mis on tähtsaim. Meeleolu hoian positiivsena.
Nüüd võtan küll julmema teema (ennist olid vaid lilled ja liblikad). Kuid mul on siiski koolis inimese õpetuse tunnis üles võetud teemaga veidi seoseid olnud ja sellest rääkimine on minu meelest väga-väga tähtis, sest me ju ei tea ühest või teisest asjast (nt. võõraste meestega kaasa minemisest) hoiduda kui ei jagata kogemusi. Ma ei hakka kõige pealt oma arvamuse või mõttega teid ära lämmatama. Nii et kõige pealt palun teil vaadata videot ja siis räägime edasi:
Teema on kurb ja tõsine. Kindlasti on sellistest asjadest raske rääkida (eriti nendel kes on ise midagi kogenud). Mis selles õppefilmis oli pealmine? Sõprade mõjutus. "Võta-võta!", "Tee, tee!", "Kuidas, siis sa ei tee?". Kuid kas sellised on, siis sõbrad? Vist mitte. Minu kogemus on videost nähtu kõrval vaid millimeetri pikkune. Olles ise olnud vaid 17. varsti saades 18.aastaseks. Oleksin ma ka teinud koos tolle aegsete semudega kanepiga peo. Muidugi oleksin ka tol hetkel asja ära teinud. ÄRGE tulge mulle väitma, et kanep on ohutu kraam. Sellest võib tekkita skisofreenia. Skisofreeniat ei ole võimalik välja ravida. Sa jääd eluks ajaks rohtude peale, teraapias käima, haiglas käima. See ei ole ilma asjata ära keelatud. Miks ma sinnani ehk proovimise - tont teab- võib olla ka tarbmiseni, ei jõudnud? Mul tuli elu vahele. Kutsuge seda siis saatuseks, juhuseks - milleks iganes. Aga elu ise säästis mind sellest teemast eemale. Nimelt jäin depressiooniga (pärast seletan seda mõistet) haiglasse, mille tõttu jätsin ka Räpinas tee pooleli. Juhus, saatus, õnn. Uskumatu, et pea aasta tagasi juhtnud kadalipu kohta ütlen, et see oli õnn. Kuid kahest halvast variandist sain parima.
Just see (üleval pool olev video) annab hea lühikese ülevaate haigusest, mida olen pidanud läbi põdema. Peaasi.ee on kindlasti hea koht, kus selle kohta veel infot saada, aga raamatukogus on ka palju kirjandust selle kohta. Et mina hakkaksin nüüd teile oma detailseid kogemusi pajatama, siis selleks on veel vara. Võib olla ma teen seda kunagi. Võib olla ei teegi. Ma võin vaid rääkida teadusliku keelt ning öelda: See on kõige lihtsamini ravitatav vaimne haigus. Ning see on ravitav. Ravikuuri alla käib üldjuhul antidepressandid ja psühhoteraapia. Kuid oleneb siiski patsiendi vajadusest ja olukorrast (kas ja kui palju on füüsilisi- ja/või bioloogilisi tegurid). Bioloogiliselt on depressioon ajuhaigus, kus organism ei ole ajule vajalikke aineid tootnud. Füüsiliselt võib haige tunda/tunnetada väga erinevaid asju ja erinevalt. Kõik on induviduaalne. Kuid põhi pakett jääb samaks. Tunda võib palju: masendus, piinav kurbus, enesesüüdistuse mõtted, enesetapumõtted, üksindustunne, jõuetus, eemale/endasse tõmbumine, enese alandamine ja neid võib veelgi olla... . Füüsilises mõistes avaldub too haigus: unetus või vastupidi väsimus ja üle magamine, südamekloppimine, valud, ärevus, närvilisus, minestamine, isutus... neid oli vist veel. Kuid ka suutmatus millegagi tegelda, mis on põhiline. Depressioonist depressiooni teevad nimetatud tunded ja füüsilised tegurid segades inimese elu. Me kõik tunneme vahel kurbust, aga see ei ole kohe depressioon. Teistele on eelkõige märgata seda apaatsest olekust. Kuid see ei karandeeri meile koheset seost depressiooniga. Depressioon tuleb pikka mööda (mitte üleöö), aastatega ja läheb sama aeglaselt. Depressiooni võib langeda igaüks ja igas vanuses (k.a beebid), kuid väljendub erinevalt. Depressiooni võib soodustada pärilikuse eelsoodumus, rasked ajad ja hetked... neid on veel.... . Kuid need ei ole põhjused. Põhjus peitub ikkagi ajus. Miks tarvitatakse just rohtusi, pealmiselt antidepressante ongi see, et kuna organism ise vajalikke aineid ajju ei tooda, siis teeb seda rohi tema eest. Tihti kirjutatakse ka välja rahusteid (kui on tegemist suure ja pideva ärevustundega), aga see ei ravi depressiooni vaid võtab hetke ajendil rahulikumaks. See võib olla eluohtlik haigus, mis võib lõppeda enesetappuga. Paljud depressiivsed inimesed tegelevad enese lõikumisega, mis on neile kui füüsiliseks väljundiks sisemise valuga toime tulekuks. Ning kõige valem lause mida saate depressioonis inimesele öelda on: "Saa sellest üle!" - Ta teeks seda kui ta saaks, aga ta ei saa. Haigus ei lase. Ning depressioonis inimesed ei ole TEISTELE ohtlikud. Nad hävitavad just ISEENNAST.
Hästi täpselt ja detailide rohkelt kirjutab oma raamatus: Dr. John Preston "Kuidas jagu saada depressioonist?". Raamatut saab nii raamatukogus, kui on ka netist loetav: http://raulpage.org/depress/
Aga ma ei taha nii ametlikult lõpetada. Mulle nt. meeldib väga lugeda. Viimasena sain nüüd läbi Marje Ernitsi raamatu "Mina olen värdjas". Ma ei tea kas ma soovitaksin seda. Minu meelest oli too segaselt kirjutatud. Nt. ei taibanud ma mis ajahetkel peategelane surma sai. Aga peategelane oli 13-aastane Mona-Lissa, kes lamas oma puude tõttu vaid voodis. Ei osanud rääkida, ega kirjutada. Kuid tegeles arvutiga ning sealt leidis endale omasugused sõbrad. Pärast seda kui ta koos oma sõpradega ära suri said nende kaitseinglid seal üleval taevas kokku. Ei saand midagi aru? Ma ka mitte. Kuid halba on vaja selleks, et saada aru, mis on hea kirjandus.
Dieves
Tean, et käsitlesin seda ka juba eelmises, nüüdseks kustutatud blogis. Aga mina tuttaval ja sõbral teen väga vahet. Samuti ka neid facebooki sõbrakutsekesi võtan vastu väga läbi mõeldult. Tuttavad on need kes ei tunne mind. Sõbrad need kes tunnevad ja nad on minu erilised, kindlasti ka vastastikune usaldus on see rolli mängiv tegur. Sõpru vähe, tuttavaid palju. Nii lihtne see minu jaoks ongi.
Koolis läheb omamoodi. Töid oli nüüd viimasel nädalal palju. Loodan, et läksid hästi. Aga kui mitte, siis saan hinded ära parandada ja edasi minna. Sellest minul õnneks maalima lõppu ei tule. Kolmede pärast surema ei hakka. Õppimine on töine ja hoogne, mis on tähtsaim. Meeleolu hoian positiivsena.
Nüüd võtan küll julmema teema (ennist olid vaid lilled ja liblikad). Kuid mul on siiski koolis inimese õpetuse tunnis üles võetud teemaga veidi seoseid olnud ja sellest rääkimine on minu meelest väga-väga tähtis, sest me ju ei tea ühest või teisest asjast (nt. võõraste meestega kaasa minemisest) hoiduda kui ei jagata kogemusi. Ma ei hakka kõige pealt oma arvamuse või mõttega teid ära lämmatama. Nii et kõige pealt palun teil vaadata videot ja siis räägime edasi:
Hästi täpselt ja detailide rohkelt kirjutab oma raamatus: Dr. John Preston "Kuidas jagu saada depressioonist?". Raamatut saab nii raamatukogus, kui on ka netist loetav: http://raulpage.org/depress/
Aga ma ei taha nii ametlikult lõpetada. Mulle nt. meeldib väga lugeda. Viimasena sain nüüd läbi Marje Ernitsi raamatu "Mina olen värdjas". Ma ei tea kas ma soovitaksin seda. Minu meelest oli too segaselt kirjutatud. Nt. ei taibanud ma mis ajahetkel peategelane surma sai. Aga peategelane oli 13-aastane Mona-Lissa, kes lamas oma puude tõttu vaid voodis. Ei osanud rääkida, ega kirjutada. Kuid tegeles arvutiga ning sealt leidis endale omasugused sõbrad. Pärast seda kui ta koos oma sõpradega ära suri said nende kaitseinglid seal üleval taevas kokku. Ei saand midagi aru? Ma ka mitte. Kuid halba on vaja selleks, et saada aru, mis on hea kirjandus.
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar