Ma oleksin justkui tühjaks pigistatud sidrun.
Sel pole kuju ega maitset.
Oma käega haigele maailmale kirjutan.
Ootan vaid kellegi hea kaitset.
Oh, ärge küsige mis on lahti.
Käsi vehkides seda isegi ei tea.
Tahan pidada vaid oma elu jahti,
kus saaks kustudada pea iga vea.
Kes ütleks, et mu tunded on õiged,
midagi ei ole valesti.
Paar paid ehk mullegi elu võlgneb.
Tahaksin, et keegi mulle ütleks: Sa teed targasti.
Oo braavo, need read ei aita mind.
Kuigi seda ma kõige enam vajaksin.
Mis kuradi pärast on kõigel oma hind.
Teie ette oma kurvema näo manaksin.
See kõik... see kõik on niivõrd veider teema.
Tal ei ole oma nimetust.
Ma ei hakka iseennast veenma,
muutma oma sisemuse sisustust.
Miks ma ükskord tunnen nii ja siis jälle teisti.
Kes ma olen üldse ka?
Otsin iseennast leidmatta.
Ma tean tegelikult väga hästi .. või vähemalt arvan teadvat, aga niivõrd noores eas on see teema väga raske. Olen oma kooliga hetkel väga-väga rahul. Õpingutega on hästi. Hetkel nii meeltesegaduses, et ei tea ise ka, mis ma teen või jätan tegematta. Emotsioonid löövad vahepeal käsi plaksutades üle pea (huvitav, mis mul täna nende kätega on). :D Täna ma vahel nutan, vahel naeran. Hull tõus ja mõõn. Ma usun, et ei ole maailmas ainuke, kes on sellist asja kogenud; sellepärast julgen ka seda hetkel jagada. Täpselt samamoodi on mul depressiooniga. Ma ei ole esimene ega viimane kes on seda kogenud. Ja kui keegi peabki mind hulluks, siis okei.. davai.. . Ma suhtun sellesse juba tänaseks päevaks huumoriga. :P :D Näeme teisi läbi enda.
Kirjutasin eelmises postituses, et käisin paha tujuga raamatupoodi külastamas. Ostsin sealt sellise raamatu nagu "Õnn - Teejuht elu tähtsaima oskuse arendamisel", mille autoriks on Mattehieu Ricard. Ta tsiteerib, minu meelest jube tabavalt, kuuendas peatükis "Kannatuse alkeemia" seitsmendat Dailai-Laamat: "Kui on olemas viis kannatusest vabanemiseks, peame selle leidmiseks kasutama iga hetke. Vaid rumal tahab kannatamist jätkata. Kas pole kurb teadlikult mürki neelata?" Need, kes nägid mind vahetult depressiooniga võitlemas, siis teavad seda, et kõige halvem juhus on võimalik enda heaks keerata... või vähemalt parim välja võtta (seda teavad tõesti vaid kõige lähedasemad). Peale selle tegin seda täiesti teadlikult. Teadlikult vahetasin kooli; võtsin haiglast paberi, mis kinnitas minu gümnaasiumi minekut - nii olen ma terve oma elu elada üritanud, kuid tuleb ka meeles pidada, et...: (...) "Kohe - jumala pärast, kõike tuleb teha kohe. (...) Mitte homme pole sinu oma, vaid täna mu arm. (...) Arvesta, et nii palju sõltub juhusest, kuid sinust sõltub see, kas sa teatud juhust väärid või mitte. Kõik võib katkeda niisama äkki ja ootamatult kui alata." 10. klassile on see tekst kindlasti tuttav (vähemalt meie omadele küll). Tegu on Kadri Kõusaare kirjutisega "Vaba tõus", kus ta siis kirjutab oma veel sündimata tütrele südamiliku kirja.
Mulle kohutavalt meeldivad eesti keele õpetaja antud tekstid ja lehed. Siiamaani olnud väga minu maitse moodi. Jah, loen igapäevaselt raamatuid ning minu valik on ääretult suur sellel kirjanduse maastikul. Minule - kellele meeldivad väga erinevad asjad - on olnud üliraske teha ainu õiget ja veatut valikut, mida sooviksin oma elukutsena omandada. Ma arvan teadvat, kuid sellest saame rääkida umbes nelja aasta pärast. Need kes on küsinud, on vastuse saanud.
Dieves
Sel pole kuju ega maitset.
Oma käega haigele maailmale kirjutan.
Ootan vaid kellegi hea kaitset.
Oh, ärge küsige mis on lahti.
Käsi vehkides seda isegi ei tea.
Tahan pidada vaid oma elu jahti,
kus saaks kustudada pea iga vea.
Kes ütleks, et mu tunded on õiged,
midagi ei ole valesti.
Paar paid ehk mullegi elu võlgneb.
Tahaksin, et keegi mulle ütleks: Sa teed targasti.
Oo braavo, need read ei aita mind.
Kuigi seda ma kõige enam vajaksin.
Mis kuradi pärast on kõigel oma hind.
Teie ette oma kurvema näo manaksin.
See kõik... see kõik on niivõrd veider teema.
Tal ei ole oma nimetust.
Ma ei hakka iseennast veenma,
muutma oma sisemuse sisustust.
Miks ma ükskord tunnen nii ja siis jälle teisti.
Kes ma olen üldse ka?
Otsin iseennast leidmatta.
Ma tean tegelikult väga hästi .. või vähemalt arvan teadvat, aga niivõrd noores eas on see teema väga raske. Olen oma kooliga hetkel väga-väga rahul. Õpingutega on hästi. Hetkel nii meeltesegaduses, et ei tea ise ka, mis ma teen või jätan tegematta. Emotsioonid löövad vahepeal käsi plaksutades üle pea (huvitav, mis mul täna nende kätega on). :D Täna ma vahel nutan, vahel naeran. Hull tõus ja mõõn. Ma usun, et ei ole maailmas ainuke, kes on sellist asja kogenud; sellepärast julgen ka seda hetkel jagada. Täpselt samamoodi on mul depressiooniga. Ma ei ole esimene ega viimane kes on seda kogenud. Ja kui keegi peabki mind hulluks, siis okei.. davai.. . Ma suhtun sellesse juba tänaseks päevaks huumoriga. :P :D Näeme teisi läbi enda.
Kirjutasin eelmises postituses, et käisin paha tujuga raamatupoodi külastamas. Ostsin sealt sellise raamatu nagu "Õnn - Teejuht elu tähtsaima oskuse arendamisel", mille autoriks on Mattehieu Ricard. Ta tsiteerib, minu meelest jube tabavalt, kuuendas peatükis "Kannatuse alkeemia" seitsmendat Dailai-Laamat: "Kui on olemas viis kannatusest vabanemiseks, peame selle leidmiseks kasutama iga hetke. Vaid rumal tahab kannatamist jätkata. Kas pole kurb teadlikult mürki neelata?" Need, kes nägid mind vahetult depressiooniga võitlemas, siis teavad seda, et kõige halvem juhus on võimalik enda heaks keerata... või vähemalt parim välja võtta (seda teavad tõesti vaid kõige lähedasemad). Peale selle tegin seda täiesti teadlikult. Teadlikult vahetasin kooli; võtsin haiglast paberi, mis kinnitas minu gümnaasiumi minekut - nii olen ma terve oma elu elada üritanud, kuid tuleb ka meeles pidada, et...: (...) "Kohe - jumala pärast, kõike tuleb teha kohe. (...) Mitte homme pole sinu oma, vaid täna mu arm. (...) Arvesta, et nii palju sõltub juhusest, kuid sinust sõltub see, kas sa teatud juhust väärid või mitte. Kõik võib katkeda niisama äkki ja ootamatult kui alata." 10. klassile on see tekst kindlasti tuttav (vähemalt meie omadele küll). Tegu on Kadri Kõusaare kirjutisega "Vaba tõus", kus ta siis kirjutab oma veel sündimata tütrele südamiliku kirja.
Mulle kohutavalt meeldivad eesti keele õpetaja antud tekstid ja lehed. Siiamaani olnud väga minu maitse moodi. Jah, loen igapäevaselt raamatuid ning minu valik on ääretult suur sellel kirjanduse maastikul. Minule - kellele meeldivad väga erinevad asjad - on olnud üliraske teha ainu õiget ja veatut valikut, mida sooviksin oma elukutsena omandada. Ma arvan teadvat, kuid sellest saame rääkida umbes nelja aasta pärast. Need kes on küsinud, on vastuse saanud.
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar