Täiskasvanute gümnaasiumis on omad plussid ja miinused. Meie süsteemi järgi käime kaks korda nädalas koolis, samal ajal kui teised käivad viis päeva. See tähendab, aga seda, et kõik omandamise töö tuleb ise ära teha. Põhimõtteliselt käid koolis materjali saamas ja hindelisi töid tegemas. Vastasel juhul me ei jõuaks eriti kaugele. Minu jaoks on see pluss: saan teha asju omas tempos, sest rütm on mul aeglasem (eriti reaalainetes). Kuidas ma saaksingi teha teistega samas rütmis, kui mulle poogiti LÕK külge ja mul on teadmistes augud.
Suhtumine "me oleme täiskasvanud" on mulle võõras ja harjumatu. Ma ei ole harjunud, kui õpetaja toob tunniga seonduva näite õllega seoses; alles pärast taipan, et jah, oleme kõik õlle-ealised. Või õpetaja ütleb, et ostke suitsupaki asemel ühe hea pudeli veini, soovitades suitsetamise maha jätta. Kuigi jah tema lausest tuleb nii välja, et jätke suitsetamine maha ja hakake jooma. Ma joon ka.. vett.. ma mõtlen. Samuti on meil ka pisikene jõulupidu tulemas ja öeldi kohe ära, et oleme siin täiskasvanud ja ei hakka mingeid lolle mänge mängima ( hüppama, karglema, tantsima).
Absoluutselt ei ole ma täisealine iseseisvuse mõttes, sest see ei ole hetkel praktiliselt võimalik. Vot, sellest võimalikusest oleneb kuidas minu iseseisvus areneb. Kõigel on oma aeg ja minu iseseisvuse kindlustab-tagab mulle haridus. Tänu haridusele saan ma tööd ning tänu tööle raha, mis võimaldab mul iseseisvuda. Seepärast armastangi kasutada sõnapaari: "peaaegu iseseisev". Kõike seda emotsionaalses-vaimses-arengu mõttes, kuid mitte materjaalselt: ei ole oma kodu, raha, tööd, haridust; mis on iseseisvumiseks äärmiselt oluline ja tähtis.
Kaugõppes käimine vajab täielikku enesedistsipliini, et mul oleks kergem seda jälgida olen iga teisipäeva õhtul (mil lõppeb minu koolinädal koolis käimise suhtes) pannud paika ja ära jaganud mis aineid ma mingi päev läbi võtan. Päevas, olen arvestenud, et jõuan läbi võtta neli ainet. Vahel ma tükeldan (juhul kui materjali on liiga palju) ka mitmesse päeva. See nõuab äärmiselt palju tahtejõudu ja energiat. Ning absoluutselt igale asjale õppimise eelistamist. Tõin kunagi jooga näite. Jah, ma ei ole siiani ühtegi trenni jõudnud. :/ Samuti on see hea selleks, et siis ma näen koheselt ära palju ma miski päev pean tegema, et pühapäevaks oleks mul kõik tehtud. Aga eks mul olegi palju-palju suuruse hullustusi. Kui ikka võtta, siis suurelt ette! Kui teha, siis tehagi!
Kindlasti ei peaks ma koolipingele nii hästi ja vapralt vastu, kui mul ei oleks toetavat peret kõrval. Mõtlen seda emotsionaalsel tasandil toetamist. Meie ei ütlegi otse välja: ma armastan sind. Vaid me tunnetame, jah, ta armastabki. Me ei mõtle sellele iga päev, sest muidu muutuks see liiga tavaliseks. Me ei jaga kiitusi kergekäeliselt, sest lõpuks enam ei usuks seda keegi. Kui keegi meist ütleb "tubli", siis teame, et mõtleb seda täiesti tõsiselt.
Dieves
Suhtumine "me oleme täiskasvanud" on mulle võõras ja harjumatu. Ma ei ole harjunud, kui õpetaja toob tunniga seonduva näite õllega seoses; alles pärast taipan, et jah, oleme kõik õlle-ealised. Või õpetaja ütleb, et ostke suitsupaki asemel ühe hea pudeli veini, soovitades suitsetamise maha jätta. Kuigi jah tema lausest tuleb nii välja, et jätke suitsetamine maha ja hakake jooma. Ma joon ka.. vett.. ma mõtlen. Samuti on meil ka pisikene jõulupidu tulemas ja öeldi kohe ära, et oleme siin täiskasvanud ja ei hakka mingeid lolle mänge mängima ( hüppama, karglema, tantsima).
Absoluutselt ei ole ma täisealine iseseisvuse mõttes, sest see ei ole hetkel praktiliselt võimalik. Vot, sellest võimalikusest oleneb kuidas minu iseseisvus areneb. Kõigel on oma aeg ja minu iseseisvuse kindlustab-tagab mulle haridus. Tänu haridusele saan ma tööd ning tänu tööle raha, mis võimaldab mul iseseisvuda. Seepärast armastangi kasutada sõnapaari: "peaaegu iseseisev". Kõike seda emotsionaalses-vaimses-arengu mõttes, kuid mitte materjaalselt: ei ole oma kodu, raha, tööd, haridust; mis on iseseisvumiseks äärmiselt oluline ja tähtis.
Kaugõppes käimine vajab täielikku enesedistsipliini, et mul oleks kergem seda jälgida olen iga teisipäeva õhtul (mil lõppeb minu koolinädal koolis käimise suhtes) pannud paika ja ära jaganud mis aineid ma mingi päev läbi võtan. Päevas, olen arvestenud, et jõuan läbi võtta neli ainet. Vahel ma tükeldan (juhul kui materjali on liiga palju) ka mitmesse päeva. See nõuab äärmiselt palju tahtejõudu ja energiat. Ning absoluutselt igale asjale õppimise eelistamist. Tõin kunagi jooga näite. Jah, ma ei ole siiani ühtegi trenni jõudnud. :/ Samuti on see hea selleks, et siis ma näen koheselt ära palju ma miski päev pean tegema, et pühapäevaks oleks mul kõik tehtud. Aga eks mul olegi palju-palju suuruse hullustusi. Kui ikka võtta, siis suurelt ette! Kui teha, siis tehagi!
Kindlasti ei peaks ma koolipingele nii hästi ja vapralt vastu, kui mul ei oleks toetavat peret kõrval. Mõtlen seda emotsionaalsel tasandil toetamist. Meie ei ütlegi otse välja: ma armastan sind. Vaid me tunnetame, jah, ta armastabki. Me ei mõtle sellele iga päev, sest muidu muutuks see liiga tavaliseks. Me ei jaga kiitusi kergekäeliselt, sest lõpuks enam ei usuks seda keegi. Kui keegi meist ütleb "tubli", siis teame, et mõtleb seda täiesti tõsiselt.
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar