Ma üritan hakata vähe regulaarsemalt kirjutama, umbes kaks korda nädalas, aga ma ei luba niiviisi otsesõnu midagi. Siiski teisipäevati ja neljapäevati võite mu blogi läbi tuulata, ülejäänud päevadel ma ei kirjuta kohe kindlasti.
Käisin eelmine reede psühholoogiga vestlemas. Kuus nädalat on seni pikim aeg, mis on kahe sessiooni vahel olnud.
Tuli taas jutuks kunagi tehtud suurest-suurest eksitusest; tänu sellele mainimisele, et ma ei varja mitte kellegi eest oma tegeliku mina. Lihtsustatud õppekava määratakse psühhiaatri ja kliinilise psühholoogiga koostööd tehes. Miks see üldse määratakse on ametikus versioonis niiviisi, et on tuvastatud diagnoos, mille järgi saab öelda, et noorel inimesel või lapsel on vaimne alaareng. Kuigi jah, teen pidevalt nalja, et ma arenesin lihtsalt järgi; ei ole see praktilises mõttes võimalik. Vaimsest alaarengust ei ole võimalik välja tulla. Sellist asja ei saa muuta ning see ei kao aastatega kusagile. Kui see on määratud ei saa sellest kunagi lahti. Kui ka otsustatakse mingi hetk teisiti, siis eelnev otsus oli eksitus. Nüüd ma kraabingi teistele järgi ja võidu. Ega ma selle üle väga õnnelik ei ole. Õnneks ei piira enam see minu võimalusi.
Hästi huvitav on see kui inimeset kommeteerida-öelda: "Sa oled täna oma ütlustes terav.", siis esmajoones kipuvad inimesed arvama, et see ei käinud kohe kindlasti nende kohta. Minuga tehti katse, kus küsiti "kas ta meenutab mulle kedagi oma pereliikmetest või lähi sõpruskonnast?" Vastuseks ei saades. Seletati mulle ära, et inimesega kellega on sul avatud, aus, usaldusväärne suhe võib üle kanda kellegi teise inimese (pereliikme, sõbra.. kes iganes) suhtes tunded oma usaldus isikule. Nagu mõistate oli see psühholoogiline katse. Ehk iseloomustust välja öeldes ei pruugi inimene mõelda just sind vaid valab oma tunded sinule tegelikult mõeldes kedagi teist. Mina olen peaaegu 99% kindel, et ma ei tee seda. Ma just olen liiga aus ja ütlen asjad välja. Ma olen liiga analüütiline selleks. Aga see oli iseenesest muigavalt huvitav katse, mis pidi olema psühholoogiliselt tõestatud või midagi a la sinna kanti. Ärge elage oma elu keeruliseks, asjad on hoopis hoopis lihtsamad.
Järgnev oli mulle kinnituseks, et olen teinud õigesti ning pidanud taunitavaks jagada teile ka oma elu kurvemaid pooli. Ausalt öeldes olen väga palju kõhklenud ja kahklenud eelpool nimetatust. Mul on tõsiset hea meel, et inimesed julgevad olla need kes nad on, olla ka vahel haavatavad-nõrgad. Ning ma ka ainult ei kirjuta sellest vaid olen nõus seda ka sulle silmast silma ütlema. Millest jutt, vt siit:
http://menu.err.ee/v/uudised/inimesed/82193dba-a762-4900-920a-955d9fc371ef/taispikk-intervjuu-stig-rasta-kirjutas-avameelse-raamatu-voitlusest-depressiooni-ja-narkootikumidega
Ma ei näe põhjust miks ma peaksin häbenema. See oleks sama hea kui iseennast salata.
Käisin eelmine reede psühholoogiga vestlemas. Kuus nädalat on seni pikim aeg, mis on kahe sessiooni vahel olnud.
Tuli taas jutuks kunagi tehtud suurest-suurest eksitusest; tänu sellele mainimisele, et ma ei varja mitte kellegi eest oma tegeliku mina. Lihtsustatud õppekava määratakse psühhiaatri ja kliinilise psühholoogiga koostööd tehes. Miks see üldse määratakse on ametikus versioonis niiviisi, et on tuvastatud diagnoos, mille järgi saab öelda, et noorel inimesel või lapsel on vaimne alaareng. Kuigi jah, teen pidevalt nalja, et ma arenesin lihtsalt järgi; ei ole see praktilises mõttes võimalik. Vaimsest alaarengust ei ole võimalik välja tulla. Sellist asja ei saa muuta ning see ei kao aastatega kusagile. Kui see on määratud ei saa sellest kunagi lahti. Kui ka otsustatakse mingi hetk teisiti, siis eelnev otsus oli eksitus. Nüüd ma kraabingi teistele järgi ja võidu. Ega ma selle üle väga õnnelik ei ole. Õnneks ei piira enam see minu võimalusi.
Hästi huvitav on see kui inimeset kommeteerida-öelda: "Sa oled täna oma ütlustes terav.", siis esmajoones kipuvad inimesed arvama, et see ei käinud kohe kindlasti nende kohta. Minuga tehti katse, kus küsiti "kas ta meenutab mulle kedagi oma pereliikmetest või lähi sõpruskonnast?" Vastuseks ei saades. Seletati mulle ära, et inimesega kellega on sul avatud, aus, usaldusväärne suhe võib üle kanda kellegi teise inimese (pereliikme, sõbra.. kes iganes) suhtes tunded oma usaldus isikule. Nagu mõistate oli see psühholoogiline katse. Ehk iseloomustust välja öeldes ei pruugi inimene mõelda just sind vaid valab oma tunded sinule tegelikult mõeldes kedagi teist. Mina olen peaaegu 99% kindel, et ma ei tee seda. Ma just olen liiga aus ja ütlen asjad välja. Ma olen liiga analüütiline selleks. Aga see oli iseenesest muigavalt huvitav katse, mis pidi olema psühholoogiliselt tõestatud või midagi a la sinna kanti. Ärge elage oma elu keeruliseks, asjad on hoopis hoopis lihtsamad.
Järgnev oli mulle kinnituseks, et olen teinud õigesti ning pidanud taunitavaks jagada teile ka oma elu kurvemaid pooli. Ausalt öeldes olen väga palju kõhklenud ja kahklenud eelpool nimetatust. Mul on tõsiset hea meel, et inimesed julgevad olla need kes nad on, olla ka vahel haavatavad-nõrgad. Ning ma ka ainult ei kirjuta sellest vaid olen nõus seda ka sulle silmast silma ütlema. Millest jutt, vt siit:
http://menu.err.ee/v/uudised/inimesed/82193dba-a762-4900-920a-955d9fc371ef/taispikk-intervjuu-stig-rasta-kirjutas-avameelse-raamatu-voitlusest-depressiooni-ja-narkootikumidega
Ma ei näe põhjust miks ma peaksin häbenema. See oleks sama hea kui iseennast salata.
Tegelikult ei ole mul üldse kerge aeg gümnaasiumis. Töid ja tööd on väga palju. Hindeid samuti: on nii halbu kui häid. On saadud parandamas käinud ja lähen veel. Kolme eest ma ennast ribadeks võtma ei hakka, aga kahed oli ära likvideeritud. Parimad seisud on mul hetkel eesti keeles, kirjanduses, ajaloos ja inglis keeles. Need ained on ka ühed lemmikumad. Meeldib ka teemade poolest matemaatika, keemia, füüsika; aga seisu pean veidi muutma. Vene keel on mulle küll veits liiga vastukarva. Olen kuulnud, et 10. klass on kõige raskem; edasi läheb juba kergemaks. Pole hullu, kui tuleb kaks lähen parandan vähemalt kolme peale ära ja elan edasi. 11.klassis peaks tulema meil ka bioloogia, mida ma vaikselt ja varksi ootan. Kusjuures meil ei ole õppesuundi, nagu gümnaasiumis peaks olema. Kuna oleme teistega võrreldes niigi vähe koolis, siis on ainult üldained.
Naljakas on see, et aasta tagasi ei saanud ma magada. Nüüd ei saa und täis magatud. Magan järgi nagu mulle täna juba öeldi.
Kummaline on see, et meie klassi on jäänud vaid naised (kuna oleme ikkagi täiskasvanud). Noormehed ja mehed on alla andnud. Noojah, naersime juba, et õrnem sugupool. Las nad, siis olla rahus.
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar