Mul oli algselt selle nädala pühapäeval plaanis kirjutada, aga kuna nädalavahetusel on mind ees ootamas hunnik õppetööd, siis tõstin algsed mõtted ümber. Nimelt on kontrolltööd nii matemaatikas, füüsikas kui ka kirjanduses. Olen nüüd viimased päevad tegelenud rohkem puhkamise kui õppimisega, sest ka seda esimest on vaja teha, kust ma muidu oma energiavarusi võtan-laen-täiendan. Homme sõidan taas Tartu. Kuigi mul on bussidega ringi kärutamisest suhteliselt kopp ees. Pole parata, tuleb taas minna. Mis tähendab seda, et ka homme ei tule õppimisest miskit välja. See ajab mind natuke pahuraks. Kuigi ma tean, et asjad on korras ja ei peaks põdema-muretsema ning üleüldse ennast niiviisi häirida lasta tühjast-tähjast. Laupäeva ja pühapäevaga jõuan ilusti. Nagu arusaate ma tegelen enese lohutamisega.
See on see inimeseks olemise kunst - rahu ei saabu kunagi... neverever! Ikka inimlaps pole rahul. Päike paistab on palav, lund sajab on külm. Mina nimetan sellist käitumist (kuigi jah viimast asja me ei saa kunagi muuta) on inimese edasi elamiseks ja arenemiseks vajalik. Nt. Mul on põhiharidus, elan kuuse all, söön prügikastist. Ma olen väga rahul ja õnnelik. Ma ei hakkagi ennast edasi liigutama, sest kõik mida tahan on olemas. Ehk iseendaga rahulolematus motiveerib meid edasi liikuma ja tegutsema. Üks unistus saab täidetud, siis juba teist tahame. See on normaalne. Nii see käibki, peabki käima.
Aga kui unistame, kuid ei liiguta selle nimel. Tahame, aga ei tegutse, siis inimene psühhiliselt läheb iseendaga plindri. Psüühika kaob alt ära, sest meil on saavutusvajadus. Kellel väiksem, kellel suurem. Aga on olemas.
Lause, mis on tulnud Vana-Kreeka aladelt, kus aristrokraadidele oli tähtis gümnaasiomis sporti tegemas käija: "Terves kehas, terve vaim" on minu meelest hoopis vastupidi. "Terves vaimus, terve keha". Psühhiline pool liigub inimestel esiteks ära. Hiljuti Galileod telekast jälgides tehti katse inimesega, kes pidi basseinis sama suurte lainetega võitlema kui tormisel avamerel olles. Miks seda üldse tegema hakkati oli põhjuseks see, et päris elus kukus naisterahvas üle laeva ääre vette. Tema pidi seal vastupidama, kui ma ei eksi, siis 15 tundi; ennem kui teda õnnestuti sealt ära päästa. Katsealune pidas vastu sama suurte lainetega 4 tundi. Katse lõpetas ta enda sõnul, sest oli veest kopp ees. Apraatid ja muud mõõdupuud, millega jälgiti tema kõike võimalikke kehaliste organite kulgu katse ajal näitas, et füüsiliselt oleks ta jaksanud, aga mõistuse pool andis alla. Kui psühhiline pool ära kaob, siis ei ole enam midagi teha; palja füüsisega ei tee enam midagi. Okei, see teema läheb juba liiga keeruliseks. :D Võtame uue?!
Jah.. . Ma sain vahepeal oma rohu Elica näol tagasi. Tervis kohe poole parem.
http://reumaliit.ee/originaalravimid
Lingi all asub veidi vihjelist informatsiooni ravimi vahepealse ebaõnnestumise kohta. Koopiaravim võib vahel patsientidele erinevalt mõjuda kui orginaalravim. Kui ma ei eksi, siis mul on orginaalravim, mis on küll kallim kui koopia omad, aga mulle teeb see head. Kallim on just sellepärast, et selle rohu tegemiseks-katsetamiseks on ressursse läinud ja see tuleb nö. kinni maksta.
Nüüd on mul ka uus raviarst ehk psühhiaater. Vana oli normaalne ja tore, aga liiga pinnapealne. Suutis mulle esimese raksuga kohe õiged rohud kätte saada. Kuid tundus nagu teeks patsientide puhul nagu liinitööd - pakin ära ja saadan edasi. Teistele võib selline versioon täiesti sobida. Ta ei torgi eriti. Kahjuks mina tahan tähelepanu. Mehed ja naised on ikkagist erinevad, mitte midagi teha ei saa. Peale selle- eelnevad põhjused olid veel tühised, et arsti hakata vahetama- oli tähtsaim see, et meil enam aeg ei klappinud.
Uue kohta oskan vaid nii palju öelda, et esmamulje on hea. Üritasin leida kõige esimese arstiga sarnasema isiku. Esimene jättis ise mu maha.
Oeh.. hea lugu! :D
Ma ei oskagi lõpetuseks midagi öelda........ .
Kõike kaunist ja head!
Dieves
See on see inimeseks olemise kunst - rahu ei saabu kunagi... neverever! Ikka inimlaps pole rahul. Päike paistab on palav, lund sajab on külm. Mina nimetan sellist käitumist (kuigi jah viimast asja me ei saa kunagi muuta) on inimese edasi elamiseks ja arenemiseks vajalik. Nt. Mul on põhiharidus, elan kuuse all, söön prügikastist. Ma olen väga rahul ja õnnelik. Ma ei hakkagi ennast edasi liigutama, sest kõik mida tahan on olemas. Ehk iseendaga rahulolematus motiveerib meid edasi liikuma ja tegutsema. Üks unistus saab täidetud, siis juba teist tahame. See on normaalne. Nii see käibki, peabki käima.
Aga kui unistame, kuid ei liiguta selle nimel. Tahame, aga ei tegutse, siis inimene psühhiliselt läheb iseendaga plindri. Psüühika kaob alt ära, sest meil on saavutusvajadus. Kellel väiksem, kellel suurem. Aga on olemas.
Lause, mis on tulnud Vana-Kreeka aladelt, kus aristrokraadidele oli tähtis gümnaasiomis sporti tegemas käija: "Terves kehas, terve vaim" on minu meelest hoopis vastupidi. "Terves vaimus, terve keha". Psühhiline pool liigub inimestel esiteks ära. Hiljuti Galileod telekast jälgides tehti katse inimesega, kes pidi basseinis sama suurte lainetega võitlema kui tormisel avamerel olles. Miks seda üldse tegema hakkati oli põhjuseks see, et päris elus kukus naisterahvas üle laeva ääre vette. Tema pidi seal vastupidama, kui ma ei eksi, siis 15 tundi; ennem kui teda õnnestuti sealt ära päästa. Katsealune pidas vastu sama suurte lainetega 4 tundi. Katse lõpetas ta enda sõnul, sest oli veest kopp ees. Apraatid ja muud mõõdupuud, millega jälgiti tema kõike võimalikke kehaliste organite kulgu katse ajal näitas, et füüsiliselt oleks ta jaksanud, aga mõistuse pool andis alla. Kui psühhiline pool ära kaob, siis ei ole enam midagi teha; palja füüsisega ei tee enam midagi. Okei, see teema läheb juba liiga keeruliseks. :D Võtame uue?!
Jah.. . Ma sain vahepeal oma rohu Elica näol tagasi. Tervis kohe poole parem.
http://reumaliit.ee/originaalravimid
Lingi all asub veidi vihjelist informatsiooni ravimi vahepealse ebaõnnestumise kohta. Koopiaravim võib vahel patsientidele erinevalt mõjuda kui orginaalravim. Kui ma ei eksi, siis mul on orginaalravim, mis on küll kallim kui koopia omad, aga mulle teeb see head. Kallim on just sellepärast, et selle rohu tegemiseks-katsetamiseks on ressursse läinud ja see tuleb nö. kinni maksta.
Nüüd on mul ka uus raviarst ehk psühhiaater. Vana oli normaalne ja tore, aga liiga pinnapealne. Suutis mulle esimese raksuga kohe õiged rohud kätte saada. Kuid tundus nagu teeks patsientide puhul nagu liinitööd - pakin ära ja saadan edasi. Teistele võib selline versioon täiesti sobida. Ta ei torgi eriti. Kahjuks mina tahan tähelepanu. Mehed ja naised on ikkagist erinevad, mitte midagi teha ei saa. Peale selle- eelnevad põhjused olid veel tühised, et arsti hakata vahetama- oli tähtsaim see, et meil enam aeg ei klappinud.
Uue kohta oskan vaid nii palju öelda, et esmamulje on hea. Üritasin leida kõige esimese arstiga sarnasema isiku. Esimene jättis ise mu maha.
Ma ei oskagi lõpetuseks midagi öelda........ .
Kõike kaunist ja head!
Dieves
Kommentaarid
Postita kommentaar