Hei! Mul on väga hea meel uurida oma blogi statistilisi numbreid.(Y) Ma teie asemel küll ei viitsiks lugeda. Aga kui te juba siia olete sattunud, siis...
Eelmises postituses rääkisin pikalt ja olen ka seda veel eelnevateski vihjanud inimeste tolerantsusele. Meil ongi kõigil omad arvamused, tõekspidamised, mida võimegi julgelt välja öelda. Kellegi maailmavaadet oleks ülekohtune muuta, kuid siinkohal on üks väga tähtis point, me ei tohi oma mitte sallivusega kellegile liiga teha. Ütleme, see on näide, et ma vihkan omasooiharaid ning ma ei saa aru kuidas saab olla naine naisega koos, see minu jaoks looduslik väärnähtus. Mul on õigus oma arvamusele, kuid ma ei tohi hakkata naist kividega loopima, kellel on omakorda oma maailmavaade ning tõekspidamised elule. Seega tahan siinkohal avaldada oma arvamust:
Mina näiteks mõistan sellist, eelpool nimetatud käitumisviisi. Minu jaoks on see normaalne. Rahvas ei ole harjunud sellega, et nii võib ka olla. Nad ei tea, milline see suhe TEGELIKULT on. Film ei ole tegelikus. Miks? Fantaasiafilmis võib inimesel tiivad ka olla, aga see ei tähenda veel seda, et me vabal ajal ringi lendaksime. See, et neid ekraanil kujutatakse perversetena on tehtud selleks, et teil huvitavam vaadata oleks. Kahjuks on see mõjutanud stereotüüpset mõtteviisi.
Nagu on filmist tulenevalt ka kaasavõetud arvamus, et psühhiaatriakliinik on hullar, kus inimesed on vaid pehmete seinte taga, valges särgis, karjuvad, märatsevad. See on ju põhi asi mingisuguses a la õudusfilmis. Kuid see ei ole tervik reaalsusest.
Arvatakse, et nad käperdavad kõiki. Mina tšillasin ühe neiuga pidevalt ringi, ta ei katsunud mind sõrmeotsagagi. Veel vähem ei teinud mulle nilbeid märkusi. Sellejuures teadsin, et tal on oma tüdruksõber olemas. Inimesed nagu iga teinegi, kes kannab hetero silti. See on suhe nagu mehe ja naise vahel. Ainult kahe samasoo esindajad on koos. Kui te tõesti ei taha anda neile õigusi (abielu, lapsed), et olla nagu teisedki - õnnelikud! Mõelge selle peale, et kunagi võib teile teie lapski öelda: Sorry, paps ja mamps, aga.... . Kas keelate, siis oma lapsel olla Õnnelik? Tegelikult on see väga raamides kinni: kes suudab neist üle vaadata, kes mitte. Muidugi ei pea. Nii nagu teilgi tekkisid kunagi oma elukaaslase vastu tunded, ilma, et oleksite saanud mõjutada. Tekib ka temal ning ta ei saa sinna mitte kui midagi parata. Mind aitas selles suhtes Räpina, aga kui teie ei ole nendega suhelnud, siis on mõistetav, et teil on peale surutud mõte, mis on tingitud filmidest, ajakirjandusest ja erinevatest sõpruskondadest, perest. Selleks, et täielikult OMA arvamust saaks öelda peaks ikkagi ise kogema, nägema, suhtlema.
Mis puutub (minu meelest veel vihatum teema eesti rahva seas) pagulastesse, siis mina pean neutraalseks jääma. Inimene kardab seda mida nad ei tea. Me ei oskagi ette ennustada, mis maitsega see kook olla võib. Arvamusi on seinast-seina, sinna-tänna. Üks võtab abistamist nagu seda üldjuhul on nimetatud loomulikusest. Teine krigistab hambaid. Pigem ma pelgan. Abistama peaks, aga.. abistamiseks on mitmeid-mitmeid erinevaid võimalusi. See ei ole ainus.
Lõpetasin hiljuti Elizabeth Gaskelli "Põhi ja lõuna" raamatu. Elizabeth Gaskell oli 19.sajandi Londoni kirjanik, kes kirjutas selle teose esimese osa ajakirjas Household Words järjejutuna. Millega kaasnes kindlast mahtust kinni pidamine, tänu sellele ei saanud kirjanik ise oma teost just nii nagu oleks tahtnud kirjutada. Autoril oli võimalus viga parandada ning teos avaldus romaanina 1855.aasta jaanuaris.
"Põhi ja lõuna" rääkis ühe perekonna raskustest, mis kaasnesid paratamatult samal sajandil, mil kirjutati ka teos. Annab ülevaate sellest mis juhtub, siis kui vaimulik hakkab oma usus kahtlema, millised tööstuslinnakud tol hetkel olid, mis tähendas endast ühest linnast teise kolimine, mida kujutas ennast tööliste mäss ja viha oma peremeeste vastu.
Seega teos oli minu jaoks päris ajaloo hõnguline. Kuid otsin alati raamatust pointi, mõttet, moraali; seda mina sealt kahjuks ei leidnud. Kirjeldati igapäeva elu, ilu ja valu. Kuid sellega asi lõppes. Soovitan lugeda ajaloost huvituvatele inimestele või kellelegi kellele meeldib jälgida lihtsalt inimeste igapäevaelu. Elule tõetruu raamat.
Hõm.. Õppisin hiljuti füüsikas luuletuse pähe: tera-giga-mega-kilo-heka-deka, detsi-senti-milli-mikro-nano-piko. Ei, tegelikult on füüsika-keemia-matemaatika toredad, ainult tuleb vaeva näha (nagu iga teise asjagagi) ja endale selgeks teha.
Ma olen võib olla üritanud ekstra roosilise mulje koolist jätta, aga nii see ikka ei ole. Vahepeal on nii raske oma motivatsiooni üleval hoida ja taaselusta. Vahel on tunne, et ma lihtsalt ei jaksa, aga siis meenutan seda, kuidas depressiooniga sõda pidasin... ja oi jummel... seda ei soovi isegi mitte oma vihavaenlasele.... ning selline meenutus aitab mind. Depressioon on miljon korda piinarikkam, kui see millega ma hetkel tegelen. Niiet kui ma juba sellest olen võitu saamas, siis.... milles küsimus! :)
Eelmises postituses rääkisin pikalt ja olen ka seda veel eelnevateski vihjanud inimeste tolerantsusele. Meil ongi kõigil omad arvamused, tõekspidamised, mida võimegi julgelt välja öelda. Kellegi maailmavaadet oleks ülekohtune muuta, kuid siinkohal on üks väga tähtis point, me ei tohi oma mitte sallivusega kellegile liiga teha. Ütleme, see on näide, et ma vihkan omasooiharaid ning ma ei saa aru kuidas saab olla naine naisega koos, see minu jaoks looduslik väärnähtus. Mul on õigus oma arvamusele, kuid ma ei tohi hakkata naist kividega loopima, kellel on omakorda oma maailmavaade ning tõekspidamised elule. Seega tahan siinkohal avaldada oma arvamust:
Mina näiteks mõistan sellist, eelpool nimetatud käitumisviisi. Minu jaoks on see normaalne. Rahvas ei ole harjunud sellega, et nii võib ka olla. Nad ei tea, milline see suhe TEGELIKULT on. Film ei ole tegelikus. Miks? Fantaasiafilmis võib inimesel tiivad ka olla, aga see ei tähenda veel seda, et me vabal ajal ringi lendaksime. See, et neid ekraanil kujutatakse perversetena on tehtud selleks, et teil huvitavam vaadata oleks. Kahjuks on see mõjutanud stereotüüpset mõtteviisi.
Nagu on filmist tulenevalt ka kaasavõetud arvamus, et psühhiaatriakliinik on hullar, kus inimesed on vaid pehmete seinte taga, valges särgis, karjuvad, märatsevad. See on ju põhi asi mingisuguses a la õudusfilmis. Kuid see ei ole tervik reaalsusest.
Arvatakse, et nad käperdavad kõiki. Mina tšillasin ühe neiuga pidevalt ringi, ta ei katsunud mind sõrmeotsagagi. Veel vähem ei teinud mulle nilbeid märkusi. Sellejuures teadsin, et tal on oma tüdruksõber olemas. Inimesed nagu iga teinegi, kes kannab hetero silti. See on suhe nagu mehe ja naise vahel. Ainult kahe samasoo esindajad on koos. Kui te tõesti ei taha anda neile õigusi (abielu, lapsed), et olla nagu teisedki - õnnelikud! Mõelge selle peale, et kunagi võib teile teie lapski öelda: Sorry, paps ja mamps, aga.... . Kas keelate, siis oma lapsel olla Õnnelik? Tegelikult on see väga raamides kinni: kes suudab neist üle vaadata, kes mitte. Muidugi ei pea. Nii nagu teilgi tekkisid kunagi oma elukaaslase vastu tunded, ilma, et oleksite saanud mõjutada. Tekib ka temal ning ta ei saa sinna mitte kui midagi parata. Mind aitas selles suhtes Räpina, aga kui teie ei ole nendega suhelnud, siis on mõistetav, et teil on peale surutud mõte, mis on tingitud filmidest, ajakirjandusest ja erinevatest sõpruskondadest, perest. Selleks, et täielikult OMA arvamust saaks öelda peaks ikkagi ise kogema, nägema, suhtlema.
Mis puutub (minu meelest veel vihatum teema eesti rahva seas) pagulastesse, siis mina pean neutraalseks jääma. Inimene kardab seda mida nad ei tea. Me ei oskagi ette ennustada, mis maitsega see kook olla võib. Arvamusi on seinast-seina, sinna-tänna. Üks võtab abistamist nagu seda üldjuhul on nimetatud loomulikusest. Teine krigistab hambaid. Pigem ma pelgan. Abistama peaks, aga.. abistamiseks on mitmeid-mitmeid erinevaid võimalusi. See ei ole ainus.
Lõpetasin hiljuti Elizabeth Gaskelli "Põhi ja lõuna" raamatu. Elizabeth Gaskell oli 19.sajandi Londoni kirjanik, kes kirjutas selle teose esimese osa ajakirjas Household Words järjejutuna. Millega kaasnes kindlast mahtust kinni pidamine, tänu sellele ei saanud kirjanik ise oma teost just nii nagu oleks tahtnud kirjutada. Autoril oli võimalus viga parandada ning teos avaldus romaanina 1855.aasta jaanuaris.
"Põhi ja lõuna" rääkis ühe perekonna raskustest, mis kaasnesid paratamatult samal sajandil, mil kirjutati ka teos. Annab ülevaate sellest mis juhtub, siis kui vaimulik hakkab oma usus kahtlema, millised tööstuslinnakud tol hetkel olid, mis tähendas endast ühest linnast teise kolimine, mida kujutas ennast tööliste mäss ja viha oma peremeeste vastu.
Seega teos oli minu jaoks päris ajaloo hõnguline. Kuid otsin alati raamatust pointi, mõttet, moraali; seda mina sealt kahjuks ei leidnud. Kirjeldati igapäeva elu, ilu ja valu. Kuid sellega asi lõppes. Soovitan lugeda ajaloost huvituvatele inimestele või kellelegi kellele meeldib jälgida lihtsalt inimeste igapäevaelu. Elule tõetruu raamat.
Hõm.. Õppisin hiljuti füüsikas luuletuse pähe: tera-giga-mega-kilo-heka-deka, detsi-senti-milli-mikro-nano-piko. Ei, tegelikult on füüsika-keemia-matemaatika toredad, ainult tuleb vaeva näha (nagu iga teise asjagagi) ja endale selgeks teha.
Ma olen võib olla üritanud ekstra roosilise mulje koolist jätta, aga nii see ikka ei ole. Vahepeal on nii raske oma motivatsiooni üleval hoida ja taaselusta. Vahel on tunne, et ma lihtsalt ei jaksa, aga siis meenutan seda, kuidas depressiooniga sõda pidasin... ja oi jummel... seda ei soovi isegi mitte oma vihavaenlasele.... ning selline meenutus aitab mind. Depressioon on miljon korda piinarikkam, kui see millega ma hetkel tegelen. Niiet kui ma juba sellest olen võitu saamas, siis.... milles küsimus! :)
Kommentaarid
Postita kommentaar