Sallimatus on sallimatus, ükskõik, siis millisel teemal

" Aja rattale alla ei taha ta jääda.
Ei taha lakkuda kellegi haavatut kätt,
vaid ise soovib hakkama saada,
et ei pritsiks võõraste mürgine tatt. "

Leidsin sellised luuleread oma Tartu kodu kirjutus sahtlist. Nimetan selliseid asju sahtlipõhja leidudeks, sellepärast, et nad ongi sealt sõna otseses mõttes pärit.



Õppimine on üks suure tähega Harjutamine.

Meil, koolis, ei kontrollita kes, kui palju ja kas üldse koolis käib. Igaüks on tulnud sinna vabast tahtest, nii otsustab ka iga õpilane ise millistes tundides ja kas üldse osa millestki võtab. Osad vanemad ikkagi tahavad teada kas nende võsuke ikka koolis käib või on lihtsalt suller, aga kooli poolt erilist huvi sellises kontekstis ei näidata. Osad ei pruugi arusaada, mis sellise vabadusega esmajoones peale hakata. Kuid selline teguviis ei kanna kuigi palju vilja. Mitte keegi teine ei kannata, ainult sina ise oma tegude pärast. Sellised põhimõtted panevad eelkõige elukogemused paika. Oleme kõik ringiga jõudnud ikkagi hariduse omandamiseni (silmas pean neid kellel on jäänud aastaid vahele ja taas kooli läinud (üldistavalt)). Ilma hariduseta on ääretult raske midagi suurt, võib olla ka võimsat ära teha.

Olen üks viiest (appi see kõlab juba nagu matemaatika tunnina) kümnenda klassi raudvarasi - meil on vaid viis püsivat õpihimulist inimest (teised käivad, siis kui jumal juhatab. Aamen!). Kolme kuu jooksul ei ole olnud mul mitte ühtegi tundi puudumist. Kuigi esmaspäeval oli räige peavalu, pidasin siiski koolipäeva vastu. Peavalu taandus alles sellega, kui ma kell kaksteist öösel magama jäin. Ma ausalt ei oska põhjusi välja noppida. Võis olla tuulest, mis pea läbi tõmbas või ka pingetest. Gümnaasiumi elu on küllatki pingeline ja mitte kerge. Kui ka siis esmaspäeva õhtul võtsin ma oma õppimise, samal ajal peavalu kannatades, välja ja tegin ajaloo ning matemaatika kodutööd ära. Ma arvan, et see on minu enese jaoks suur näitaja kui väga tahan seda kooli ära lõpetada. Mul on tohutult suur motivatsiooni ja saavutusvajadus. Saavutusvajadus on meil kõigil. Miks inimesed langevad masedusse, võib olla tuhandest põhjustest see, et saavutusvajadus on jäänud rahuldamatta.

Motivatsiooni võib langetada kui ka tõsta õpetaja ning seda teha on ülilihtne (tihti peale ei panda seda isegi tähele mida öeldi või tehti). Kusjuures õpetajatel on selles väga suur roll. Kui õpilase eksimuse, valesti mõistmise või vastuse pärast õpetaja muigab pihku, siis see näitab tema enda mitte professionaalsust, madalat empaatiavõimet ning enesehinnangut. Seletan ära miks ma nii arvan: tagarääkijad, solvajad, möliseijad; miks nad seda teevad, nad on ju, siis ise kohe paremad... vähemalt enda arust. Nad saavad sellest rahuldust, et said ennast paremaks pidada. Peale selle, suurt osa mängib noore ja lapse elus tema pere, kool ja sõpruskond; ning kui ükski neist naerab tema mõttete üle, vastuste, välja ütlemiste; selline olukord võib viia selleni, et täiskasvanuna ei julgetagi seisukohti avaldada ega koolitunnis suud lahti teha. See on juba sallimatus. Ma olen sellises asjas ääretult-ääretult tundlik.
Tihtipeale olen seda tähendanud teiste jutudest, et norimine koolis hakkab peale õpetajast. Õpetaja on õpilasele (mida noorem laps seda rohkem) eeskuju ja nagu olete ehk isegi tähelepannud, et kui aasta-kahesele täna lolle nägusi teha. siis juba homme teeb ta seda järgi. Natukene teisel teemal, aga sallimatus on sallimatus, ükskõik, siis millisel teemal (video):



I am she's a little sister. :)

22.novembril käisin ma üle pika aja tagant oma lapsepõlve kodus Väike-Maarjas. Minu meelest oli väga tore lähedastega koos olla ja juttu puhuda. Vennatütar sai meil kahe aastaseks. Vot see on kvaliteetaeg.

Seal kodus viibisin ma oma esimesed kaheksa eluaastat.