Olin juba lapsena küsinud emalt selliseid küsimusi, mida ükski eelnevast kolmest lapsest(vendadest-õest) ei osanud oma nooruse tõttu küsida; milletõttu kahtlustame, et mul oleks noorema emaga lihtsalt igav. Mul on huvitav oma emaga vestelda, üritustel käija, rääkida-rääkida-rääkida.... . Emaga suhe on olnud tugev, mis väliselt ei pruukinud varem väga silma paista. Tema minu otsust või mõtet heaks ei kiitnud, siis oli see varateisme eas minu jaoks maailmalõpp. Nüüd olen ma õppinud (mina õpin ainult enda vigadest) seda vältima ja ema "ei" vastus ei tee mulle enam niivõrd palju haiget.
Mult on küsitud, miks mulle ema on nii oluline (vot nii oluline, nagu ma ennist kirjeldasin), küsija enda pilgus oli kui suur küsimärk pluss mõistmatus kokku. Ma vastasin: "Ta on mu ema... . "ja jäin kohmetult iseloomustavaid sõnu otsima, aga neid ei tulnud. Hiljem sain aru põhjusest, miks ma ei osanud midagi muud öelda - see on tingimusteta armastus. Kui ma oleksin öelnud, et ta on ilus, tark, suurepärane, siis need on iseloomustused. Kuid sellest tuleb välja nii, et ema saab olla mulle oluline, siis kui ta on tark, suurepärane, ilus - need on juba tingimused. Ja nii nagu ei saa koos eksisteerida ilus ja kole, ei saa ka need: tingimusteta-, tingimustega armastus. Tegelikult on see psühholoogiline ja alateadvuse kokkumäng. Mida sõnastada ja/või mõtestada on ääretult keeruline. Muidugi igakord ei pea tähendama see seda, et kui kedagi iseloomustame, siis me ei armasta. Antud küsimusele, antud vastus, mängis kokku selle, et mul ei ole rohkem vaja kui see, et ta on mu ema. S.t seda, et selliselt ei saa igakord võtta nagu ma kirjeldasin. Oleneb siiski olukorrast.
Väike fotoseeria:
 |
| 15aastane? |
 |
| 16aastane, Väike-Maarja |
 |
| 16aastane, pere jõulupidu, lunastasin oma kinki :D |
 |
| Tõrva Loits 2014, ehk 17aastane |
 |
| Tänapäev, 2015 |
Ei tea miks ma nii targa jutuga alustasin. Vahepeal said mul rohud otsa ja ma ei saanud arsti tükkaega kätte. Ühe päeva olin täiesti ilma rohtuteta. Üle elasin ja veel hästigi. Eks mul on selle õppimisega omajagu tegemist, ei olnud aega mõelda. Ega tervis sellest halvemaks ei läinudki. Pigem aju hakkas tsentrifuuke üle keerama ja närv tuli sisse, et äkki nüüd juhtub midagi. Kuid ei olnud midagi nüüd on mul rohud käes ja olen õnnelik. :)
Kuna õppimist ja sellega seoses ka tegemist on ääretult-ääretult palju (ka täna jääb mul õppimine öösse), siis enam ma ei saa joosta kui teised tahvad. Mulle on jäänud tunne, et olen sellega teised ära hellitanud. Kindlasti tuleb minuga natuke ennem läbi rääkida kui mind vajate, sest samal päeval ei pruugi ma lihtsalt saada. Kui mul on plaanid tehtud, siis ma ei saa neid muuta. See oleks eelkõige minu enda suhtes ebaaus. Ma loodan, et kedagi sellega ei solva, elate selle ilusti üle ja oleme sõbrad edasi. Wiiii! :D
Sel nädalal sain füüsika töö ära tehtud, loodan, et läks hästi. Nüüd on vaja vaid vene keel joonde ajada ja siis võib uusi kahtesi "ootama" jääda. Mõnes mõttes on läinud veidi kergemaks, ainult vahel on raske. Nagu olen juba blogis kirjutanud, on vaja hästi palju enesedistsipliini, seda on vahepeal keeruline täita, aga nagu enamus asjad, on meil kahe kõrva vahel kõik kinni.
"Remember this - that very little is needed to make a happy life." - Marcus Aurelius (Roman emperor and philosopher).
Kommentaarid
Postita kommentaar