... jah, nagu ma isegi

Ma ei tea kuidas täna alustada. Tuju on ... imelik... nagu ma isegi.. . Üritan vene keelt õppida ja ma ei saa aru kuidas inimesed on selle selgeks saanud, kas või mu enda emagi vaadates. Igal juhul tulevikus ei kavatse ma selle keelega küll tegelema hakkata. Kümme sõna õpin korraga ära, aga poole aasta materjali peale töö... noo ma ei tea kas esmaspäeval ellu jään. Niiet kui ma peale esmaspäeva ei kirjuta, siis teate kust mind leida. Vene keele klassist muidugi, mitte surnukuurist. Praegu pean lihtsalt ära kannatama. Teised ained on mulle olulisemad, lihtsamad ja mõistavamad. Gümnaasiumi pärast sean hamba risti ja kui läheb halvasti, teen uuesti. Nüüd tuleb närvilisem kuu mul igastahes, sellepärast et 25.jaanuaril pannakse esimesed kursuse hinded välja ning kõik peab olema laitmatult korras. Natukene on vaja selleks veel pingutada. Päris vabalt seda teemat võtta ma ei saa, aga püüan olla rahulik. Absoluutselt.. muidugi.. olen ma mingis mõttes närvis. 

Alates 5-dast kuupäevast olen Tõrva kodus tagasi. :) Kohe uksest sisse astudes tekkis hea rahulolu tunne, siin on mul vaikne ja rahulik olla.  Müstika, aga nii see on!

Täitsa lõpp, mul pole tükkaega olnud nii igav kui praegu. Isegi depressiooni tipp hetkedel oli mul tegevust, kas või mõtlemise näol. Hetkel on selliselt: "Teeks midagi?.....  Mida?....... Ei tea! " :P

Inimene pole mitte millegiga kunagi rahul, k.a ka mina ise. Koguaeg tahaks midagi muuta. Pidevalt oleks justkui midagi valesti või puudu. Selline inimeste sisemine rahutus on vist elu edasi liikumiseks vajalik. Tegelikult ei ole see halb. Elu ei saagi olla brilliant. Või on asi inimestes. Jõudsime muna ja kana küsimuse juurde. Elus on ikka mõõnad ja tõusud. Kunagi kuulsin sellist mõttetera, et kui ei oleks mõõnasi, siis ei tunneks ära ka tõuse. Mina olen tähelepannud, et kipume häid asju märkama alles, siis kui see on möödanik. Ma arvan, et peaaegu kõik oleme lapsepõlves "tahan suureks saada" tunnet tundnud. Tavaliselt kipume seda aega tagasi tahtma alles täiskasvanuna, kui mured on suuremad ja rohi koledam. Miks vanemad inimesed ei pruugi aksepteerida noorte otsuseid, tegusi, käitumist? Sest nende ajal nii ei tehtud. Neil ei olnud võimalust olla arvuti taga ja selle laadse tehnika käsitlemist õppida. Nemad on harjunud teisiti ja see läheb juba nende raamidest välja. Nemad olid põllu peal, tegid füüsilist rasket tööd ning võib olla ka nii, et seesugune tugev vaimne õppetöö nagu gümnaasiumis käib ei pruugi olla nende mõistes töö. Me kõik oleme mingil määral (rohkem/vähem) minevikus kinni
Ma ei tea miks räägin sellest, aga järelikult mul mingisugune seos sellega siiski on.


Mida mina armastan?
Kindlasti kooli, kuigi on vahel väga-väga raske, motiveerib mind hinnete tõus ja tulevikuväljavaated .
Kui ka kirjutamist, joonistamist, tantsimist, laulmist, raamatute lugemine kindlasti.
Neid on veel, aga nendest ma hetkel vaikin. Tsss!