Tere, mu kallid-armsad lugejad! Tõesti olete hästi armsad.
Sel nädalal esitasin nii mõnelegi kooliõpilasele küsimuse, kui lolliks ma pean end õppima, et matemaatikas targaks saada? Teie teate vastust? Kena. :D Saatke postkasti! Vastused olid sarnased, et lolliks ei pea küll õppima. Arvati, et olen üle õppinud. Ma võin küll asjadele nii hingega "kallale" minna, et sealt mind ära ei saa, kuid siinkohal ma ei usu. Arvan, et pean jätkama jõudsalt tööd, tööd ja veel kord tööd, sest see viib lõpuks sihile. Oskan siin tuua paralleeli depressiooni ja õppetöö vahele. Mõlemas kehtib üks peamine reegel: "Ma pean ennast ise aitama". Olgu eluparimad psühhiaatrid-psühholoogid, kuid kui ma ise miskit ei tee, ei suuda ka nemad üksi sinu elu ideaalsemaks muuta. Õppimise suhtes samuti, võivad olla õpetajad millised tahes, aga kui ma ise ei tegutse, siis jääbki unistus saavutamata. Muidugi võib kõrvalt vaatajana ma tobedana näida. Kuid, nii halvasti kui see ka ei kõlaks, olen harjunud elus vaeva nägema - seda vähemalt oma pilgu läbi, enda elu vaadates. Absoluutselt, inimesed on erinevad, osadel kulubki vähem aega õppimisele, teisel aga märksa rohkem. P.S mulle meeldib see mida ma teen!
Pärast eelmise nädala blogipostitust sain toreda kirja, et võin abi paluda. :) Kusjuures seda teha on mul ääretult-ääretult raske, ma pole harjunud. Ma ei ole harjunud abi küsima. Ma ei ole upsakas. Mul lihtsalt ei tule seda mõtet pähegi, et võiksin kellegilt abi tahta. Olen harjunud ise hakkama saama, varemalt ka oma sees kõike kinni hoidma. Kui palju mulle räägiti haiglas oleku ajal, et mine räägi õdedega kui sul on halb. Kas ma tegin seda? Üldjuhul mitte, sest ma ei ole harjunud kurtma. Meie peres ei kurdeta ega räägita ka oma probleemidest. Nüüd, peale minu depressiooni draamat, on meil suhtumine oma kindlatest raamidest hakkanud natukenegi välja tulnuma. Mis on minu meelest pluss. Kuid olen elanud 17aastat oma elust kindlas teadmises, et muredest ei räägita - siinjuhul on ka mul raske need samused enne välja toodud raame sulatada.
Samuti peetakse tobeduseks lauset: "Ma armastan sind!". Kui ma seda emale ütlen, siis alati kortsutab veidi kulmu ja küsib mu käest, et kas seda on vaja öelda, see on ju nii loomulik. Aga ma olen alati kalli maias olnud. Väiksena oli mul raskusi elada teadmisega, et pean veel kolme lapsega oma ema jagama. :D
Viimase töö matemaatikas sain kolme. Kuigi.. mitte väga ausal moel. :P Töö servapeale oli ilusti kirjutatud: "T. tööga sarnane"(austades teiste õigusi ei kasuta ma enamuses täisnimesi, vaid ainult algus tähte). Usun, et järgmise tööajal lüüakse mind pinginaabriga küll lahku. See oli mul tõesti elus teine spikerdamine. Esimest korda julgesin kutsekoolis muusika tunnis. Õpetaja andis meile pidevalt jubedaid konspekte, mida pidime sõna-sõnalt pähe õppima. Siinkohal kirjutas tolleaegne pinginaaber oma spikrilt maha, mina temalt (... nagu telefon). :D Vahest tuleb sellised asju kasutada... vahel ei jää muud üle. Lase patul pakkida!
Kuid ajaloos sain näiteks viie. Inglis keeles paar nädalat tagasi nelja.
Olen hakkanud tegema FitnessBlenderi saatel trenni.Vaata: Home I Fitness Blender. Mulle täielikult meeldib. Soovitan teilegi. Hakkan veel niiviisi sporti armastama. Põhikoolist on küll sellest õudsad mälestused ja pärast seda mõtlesin küll neverever, ei iial. Kuid ära iial ütle iial!
Sel nädalal esitasin nii mõnelegi kooliõpilasele küsimuse, kui lolliks ma pean end õppima, et matemaatikas targaks saada? Teie teate vastust? Kena. :D Saatke postkasti! Vastused olid sarnased, et lolliks ei pea küll õppima. Arvati, et olen üle õppinud. Ma võin küll asjadele nii hingega "kallale" minna, et sealt mind ära ei saa, kuid siinkohal ma ei usu. Arvan, et pean jätkama jõudsalt tööd, tööd ja veel kord tööd, sest see viib lõpuks sihile. Oskan siin tuua paralleeli depressiooni ja õppetöö vahele. Mõlemas kehtib üks peamine reegel: "Ma pean ennast ise aitama". Olgu eluparimad psühhiaatrid-psühholoogid, kuid kui ma ise miskit ei tee, ei suuda ka nemad üksi sinu elu ideaalsemaks muuta. Õppimise suhtes samuti, võivad olla õpetajad millised tahes, aga kui ma ise ei tegutse, siis jääbki unistus saavutamata. Muidugi võib kõrvalt vaatajana ma tobedana näida. Kuid, nii halvasti kui see ka ei kõlaks, olen harjunud elus vaeva nägema - seda vähemalt oma pilgu läbi, enda elu vaadates. Absoluutselt, inimesed on erinevad, osadel kulubki vähem aega õppimisele, teisel aga märksa rohkem. P.S mulle meeldib see mida ma teen!
Pärast eelmise nädala blogipostitust sain toreda kirja, et võin abi paluda. :) Kusjuures seda teha on mul ääretult-ääretult raske, ma pole harjunud. Ma ei ole harjunud abi küsima. Ma ei ole upsakas. Mul lihtsalt ei tule seda mõtet pähegi, et võiksin kellegilt abi tahta. Olen harjunud ise hakkama saama, varemalt ka oma sees kõike kinni hoidma. Kui palju mulle räägiti haiglas oleku ajal, et mine räägi õdedega kui sul on halb. Kas ma tegin seda? Üldjuhul mitte, sest ma ei ole harjunud kurtma. Meie peres ei kurdeta ega räägita ka oma probleemidest. Nüüd, peale minu depressiooni draamat, on meil suhtumine oma kindlatest raamidest hakkanud natukenegi välja tulnuma. Mis on minu meelest pluss. Kuid olen elanud 17aastat oma elust kindlas teadmises, et muredest ei räägita - siinjuhul on ka mul raske need samused enne välja toodud raame sulatada.Samuti peetakse tobeduseks lauset: "Ma armastan sind!". Kui ma seda emale ütlen, siis alati kortsutab veidi kulmu ja küsib mu käest, et kas seda on vaja öelda, see on ju nii loomulik. Aga ma olen alati kalli maias olnud. Väiksena oli mul raskusi elada teadmisega, et pean veel kolme lapsega oma ema jagama. :D
Viimase töö matemaatikas sain kolme. Kuigi.. mitte väga ausal moel. :P Töö servapeale oli ilusti kirjutatud: "T. tööga sarnane"(austades teiste õigusi ei kasuta ma enamuses täisnimesi, vaid ainult algus tähte). Usun, et järgmise tööajal lüüakse mind pinginaabriga küll lahku. See oli mul tõesti elus teine spikerdamine. Esimest korda julgesin kutsekoolis muusika tunnis. Õpetaja andis meile pidevalt jubedaid konspekte, mida pidime sõna-sõnalt pähe õppima. Siinkohal kirjutas tolleaegne pinginaaber oma spikrilt maha, mina temalt (... nagu telefon). :D Vahest tuleb sellised asju kasutada... vahel ei jää muud üle. Lase patul pakkida!
Kuid ajaloos sain näiteks viie. Inglis keeles paar nädalat tagasi nelja.
Olen hakkanud tegema FitnessBlenderi saatel trenni.Vaata: Home I Fitness Blender. Mulle täielikult meeldib. Soovitan teilegi. Hakkan veel niiviisi sporti armastama. Põhikoolist on küll sellest õudsad mälestused ja pärast seda mõtlesin küll neverever, ei iial. Kuid ära iial ütle iial!
Kommentaarid
Postita kommentaar