Kui tihe on päev, tuleb sama tihedalt ka teha

Hei-hei!

Leian veidi aega, et kirjutada. Seda on keeruline teha, sest see nädal on mul eriti tihe. Hetkelgi kriban õppepauside ajast.

Neljapäeval käisin arsti juures. Ütleme nii, et läks päris hästi. Rääkisin kui kenasti mul läheb. :) Ma ütlen jah, et mul läheb ilusti, sest minu jaoks olulised asjad on olemas, mida olen oma elu kvaliteedi hindamisel tähtsaimaiks pidanud. Pere, haridus, sõbrad - kindlasti kolm parimat asja.
Pere on juba iseenesest mõistetav. Ilma nendeta ma ei hingaks, siinkohal ei mõtle üldse sündimist vaid ilma nende toetuseta ei saaks ma kunagi millegiga hakkama. Nad on mu põhitugi, tagala, varjupaik.
Ma olen tänaseks päevaks harjunud (raske oli, aga hakkama sain), et sõbrad ei ole mitte midagi püsivat. Nendega on hea hullusi-lollusi teha, aga see on selline seltskond, mis teatud hetkedel vahetub. Aga päris ilma nendeta ma ka ei saa.
Hariduse omandamiseks on hetkel mul aeg. Kindlasti on see hetkel kõige päevakajalisem ja tähtsaim teema minu elus. Ma julgen öelda, et tean mida tahan. Loodan anda oma parima! Mingit nii kindlat tahtmist ei ole mul elusees varem olnud.
Arsti külas käigu juurde tagasi tulles, siis tema oleks tahtnud kohe antidepressante (antidepressandite kohta võid lugeda siit: antidepressandid-ja-aju) koguselt vähendama hakkata (järk-järgult, milligramm-milligrammi haaval, nagu see ikka käib), kuid minul jääb veel julgusest puudu. Miks? Esiteks, rohud on tekkitanud mulle teatud turvatunde. Ma tean, et kui ma võtan rohu sisse, siis ei saa midagi juhtuda. Teiseks, sellest põhi-jandist on küll aasta möödas, aga haavad on veel värsked. Need tunded, mõtted oleksid justkui alles eile olnud. See teema peaks veel laagerduma ja ma ei ole selleks sisemiselt valmis. Olen ja sain aru, et ka minu raviarst on arvamusel, et selleks pean ma tõesti valmis olema ja selleks on vaja mul aega. Nagu raviarst isegi ütles, et lükkame selle määramatusse tulevikku. Hakkasin naerama kuna mul tuli pilt silme ette kuidas kaks 90 aastast mõtlevad kas lõpetada või mitte. :D Naersime selle üle mõlemad. Suutsin arsti punastama panna, kui küsis kas olengi kinnisem inimene. Mõtlesin veidi ja vastasin, et ma olen arsti juures. Jälle saime natuke naerda. :) Ta oli minuga täitsa nõus, et olen. :D

Ma olin kunagi täiesti antisotsiaalne. Kolm aastat ja veel enamgi tagasi ei olnud ma üldse suhtlev. Hea kui minu käest tere hommikust said. Kui ma kolisin 16aastaselt kodunt ära Räpina, siis ei jäänud mul enam midagi üle, ma pidin hakkama rääkima. Niiet kui teised saavad oma esimesed sõbrad kuskil 6aastaselt, siis mina vanemalt. Seda on alati koomiline mõelda, veel rohkem öelda. Paraku on see reaalsus. Ärge hädaldage, et olen kinnine. Ma endale tundun küll suuuuuuuuuure laterdajana, kui silmas pidada minevikku.

Eks mul ikka olid teisme-lapseeas oma idol ehk eeskuju. Neid ikka elujooksul võib tekkida. Teismelistele on see tundepuhang oluline. Siin ma ei pea silmas armumist vaid ääretult suurt austust, lugupidamist jne, sellega ei pea kohe see kaasnema, kuigi need võivad omavahel kah sassi minna. Minul oli pedagoog. Ma tundsin temast ära oma ema. Ema on mulle väga-väga oluline. Tol hetkel, nii nagu teismelised ikka tülitsevad vanematega, vihkavad neid, soovivad neile "ilusaid" ja "toredaid" asju. Ma ei suutnud selle kõige taustal välja selekteerida selle olulisuse kui tähtis ta mulle on. Olidki need eelnevalt nimetatud tunded kõige peal. Kiindumuse, austustunde, kõik mida tundsin tegelikult

oma ema vastu kandsin üle kolmandale isikule; kes tegelikult asjasse ei puutu, aga kuna oli ta minu emaga ligilähedaselt sarnane, siis leidsin sellest võimaluse, et oma tundeid natukenegi stabiilsema hoida. Selline keeruline jutt. Muidugi ma sel hetkel ei mõistnud seda, nüüd tagant järgi olen targem.

Head sõbrapäeva samuti, Semud!! :)