Olemiseviis
Ma mäletan ühte pärastlõunat, mil ma istusin Nepaalis meie kloostri trepil. Mussoonvihmad oli muutunud õue mudamülkaks ning me olime ehitanud sinna telliskividest raja. Üks mu sõber tuli vee piirile, vaatas vastikust tundes ringi ning kaebles igal sammul, kui ta tellistest üle kõndis. Kui ta minuni jõudis, pööritas silmi ja ütles: "Fuihh! Aga kui ma oleks sinna kõntsa sisse kukkunud? Selles riigis on kõikjal nii räpane!" Kuna ma tundsin teda hästi, siis noogutasin mõistvalt, lootes oma vaikiva nõusolekuga pakkuda talle veidi lohutust. Mõni minut hiljem lähenes soo poolt telliskivirajani üks teine sõber Raphaele. "Hopp, hopp, hopp!" hüüdis ta kivilt kivile hüpates ning kuivale maale jõudes karjatas: "Kui lõbus!" Tema silmad särasid rõõmust, kui ta kuulutas: "Mussooni puhul on tore asi see, et pole enam tolmune." Kaks inimest, kaks viisi asju näha; kuus miljardit inimest, kuus miljardit maailma.
Kannatuse põhjused
(...) Kuid kõigel, mis juhtub, on siiski omad põhjused. Iga tulemöll algab ühest sädemest, iga sõda vihast, hirmust või ahtusest kantud mõtetest. Iga sisekonflikti seeme on külvatud kadeduse, vaenu, edevuse või üldisemalt teadmatuse viljakale pinnale. Iga aktiivne põhjus on olemuselt muutuv; miski ei saa eksisteerida iseenesest ja muutumatult. Tekkides püsitusest põhjustest, on õnnetus ise alluv muutusele ja seda saab ümber kujundada. Pole algset ega ka igavest kannatust.
Me kõik oleme võimelised õppima tundma kannatuse põhjuseid ning neist järk-järgult vabastama. Meil kõigil on olemas potentsiaal teadmatuse maskide maharebimiseks, et vabastada end isekusest ning sobimatutest ihadest, mis toovad kaasa õnnetust, ning töötada teiste heaolu ja inimeseks olemise seisundi tundmaõppimise nimel. Siinkohal pole oluline meie ees seisva ülesande tohutu suurus, vaid meie julguse määr.
Kui vaevast saab kannatus
(...)Võite küsida, kuidas ma saaksin küll vältida vapustust, kui mu laps on haige ning ma tean, et ta sureb? Kuidas saaks mu süda rahulikuks jääda rahulikuks, kui ma näen tuhandeid tsiviilelanikest sõjaohvreid, kes jäävad ilma kodudest või jäsemetest? Kas ma pean lõpetama tundmise? Kuidas saaksin ma leppida millegi sellega? Kas see ei mõjuta isegi kõige häirimatumaid tarkade seast? Targa ja tavainimese vahe on selles, et esimene tunneb piiramatut armastust nende vastu, kes kannatavad, ning teeb kõike nende valu vähendamiseks, ent ei luba sellel mõjutada oma selget arusaamist olemasolu loomusest. Peamine on siinkohal see, et oleksime teiste jaoks olemas, ilma et laseksime elu ja surmaga kaasnevate nähtuste loomulikul kulgemisel end masendada.(...)
(...)Kui mingi olukord või mälestus lahkunud armastatust muutub valusaks kinnisideeks ja lein halvab meid mitmeks kuuks, pole see märk armastusest, vaid klammerdumisest, mis ei tee head ei meile ega teistele. Kui õpime tunnistama, et surm on osa elust, annab ahastus maad mõistmisele ja rahule. "Ära arva, et see on minule mingi suur austusavaldus, kui mu surm saab sinu elu keskseks sündmuseks. Parim viis, kuidas mulle kui su emale austust avaldada, on elada head ja rahuldustpakkuvat elu." Need sõnad ütles üks ema oma pojale hetk enne surma(...)
(...)Kui meie üle saavutavad võidu meie isiklikud probleemid, olgu need kui tahes traagilised, siis vaid süvendame oma raskusi ja muutume ümbritsevatele inimestele koormaks. Kui meie meel harjub tegelema vaid valuga, mida meile põhjustavad sündmused või teised inimesed, siis võib ka mõni tühine sündmus tekitada lõputut kurvastust. Kuna selle tunde sügavus harjumuse jõul kasvab, hakkab meid viimaks koormama kõik meiega juhtuv ning rahul pole meie sees enam kohta. Kõigi asjade väljendused omandavad vaenuliku tooni ja me mässame kibestunult oma saatuse vastu ning hakkame kahtlema elu mõttes. Seetõttu on oluline leida teatud sisemine heaolu, et suudaksime olla ühenduses oma olemuse sügavamate soppidega, ilma et see kahjustaks meie tundeid, armastust ja altruismi.
Kannatuse ärakasutamine parimal viisil
(...)Võime kannatust õppida, kui kasutame seda targalt. Aga kui lihtsalt alistume ja ütleme "Selline on elu", siis loobume kohe igasugusest võimalusest jõuda sisemise muutuseni, kuigi see on kõigi jaoks avatud ja võimaldab meil vältida kannatuse muutumist kurbuseks. Isegi siis, kui me ei lase end alistada haigustel, vaenulikkusel, kriitikal või ebaõnnel, ei tähenda see veel, et sündmused meid ei mõjutaks või et oleme need takistused igaveseks ületanud; see tähendab vaid, et need ei takista meid enam liikumast sisemuse vabaduse poole. Kui me ei soovi lasta kannatusel end eksitada ning tahame seda kasutada parimal moel edasiviiva jõuna, ei tohi me lubada oma meelt vallutada ärevusel ja lootusetusel.(...)
Kannatusega toimetulek
(...)Kui oleme selle mõttega leppinud, siis kuidas peaksime õppima valu kontrollima, et me poleks enam selle ohvrid? Kuna valu eest ei saa põgeneda, siis on parem seda emmata, mitte tagasi lükata. Valu püsib edasi nii siis, kui langeme masendusse, kui ka siis, kui jääme vastupanuvõimeliseks ja elujõuliseks, kui teisele juhul säilitame väärikuse ja enesekindluse ning siin peitub oluline erinevus.(...)
Mida võtta ette egoga?
(...)Ekman kirjutab, et eelkõige väljendavad nad "... ego puudumist. Need inimesed inspireerivad teisi selle kaudu, kui vähe nad omistavad tähtsust oma staatusele ja kuulsusele - teiste sõnadega, oma isele. Nad ei mõtle kunagi sellele, kas nende positsiooni või tähtsust tunnustatakse." Ta lisab, et selline egotsentrilisuse puudumine "on psühholoogiliselt vaatekohast nõutukstegev". Ekman rõhutab ka, kuidas "inimesed soovivad instinktiivselt olla koos nendega ning leiavad, et nende kohalviibimine on rikastav, isegi kui seda ei suudeta seletada. Teiste sõnadega, nad kiirgavad headust." Sellised omadused pakuvad kontrasti "hiigel egodele", kellega koos olemine meid sageli ärritab. Kui peab valima ohjeldamatu ego teatraalsuse ja ajutise raevukuse ning isetuse sooja lihtsuse vahel, pole raske otsustada, kumba eelistada.(...)
Jutt raamatus on veidi liiga deep`lik, kuid mulle meeldisid kirjaniku sügavad mõtted, kuidas tema maailma näeb ja tunnetab. Minul jäi raamat siiski pooleli, kuna need read tuletasid mulle väga palju meelde depressiooni kõrgaega: millised mõtted mul siis olid, millest eelkõige psühholoogiga rääkisime - haavad on siiski veel liiga värsked. Võib olla kunagi loen, aga mitte praegu...
Identiteedi haprad maskid
(...)Aga mida on see identiteet väärt? Sõna "isiksus" ehk "persoon" tuleb ladinakeelsest sõnast persona, mis tähendab näitleja maski - maski, mille kaudu (per) kajab näitleja hääl (sonat). Kui näitleja teab, et ta kannab maski, siis meil on tihtilugu kombeks unustada erinevus enda mängitava ühiskondliku rolli ning oma tegelikule olemisseisundile antava ausa hinnangu vahel.
Harilikult kardame me maailmaga silmitsi seista, kui meil pole millestki lähtuda, seetõttu haarab meid peapööritus, kui saabub aeg maskid maha rebida ja ilukõned unustada. Kui ma pole enam muusik, kirjanik, haritud, hea välimusega või tugev, kes ma siis olen? Kuid ikkagi on kõigist siltides loobumine parima vabaduse tagatiseks ning kõige paindlikumaks, muretumaks ja rõõmsamaks viisiks liikuda läbi maailma. Kui keeldume egol end petta laskmast, ei takista see meil kunagi arendamast sihikindlat püüdlust oma eesmärkide saavutamiseks ega ka rikkalike suhete nautimist maailma ja teistega ükskõik millisel ajahetkel. Pigem on mõju risti vastupidine.
Nähtamatu seina läbimine
Kuidas võiks egol illusoorse loomuse mõistmine muuta me suhteid perekonna ja ümbritseva maailmaga? Kas selline kannapööre ei mõju rahutukstegevalt? Kogemus näitab, et sellest sünnib vaid head. Kui meid valitseb meie ego, oleme nagu lind, kes lendab pidevalt vastu klaasseina - egosse uskumist -, mis piirab meie maailma ja surub selle kindlatesse raamidesse. See juhmistab meid ja tekitab meis segadust, sest meel ei suuda seda läbida. Aga see sein on ühtlasi nähtamatu, kuna seda pole tegelikult olemas. See on meele looming. Sellest hoolimata tegutseb see seina kombel, jagades meie sisemise maailma osadeks ning takistades isetuse ja elurõõmu vaba voogamist. Meie klammerdumine ego külge on olemuslikult seotud meie tuntava kannatusega ning teistele kannatuse põhjustamisega. Kui me loobume keskendumast oma isiklikule minapildile ning röövime egolt tema tähtsuse, võrdub see erakordse sisemise vabaduse saavutamisega. See laseb meil igale isikule ja olukorrale läheneda loomuliku kerguse, heasoovlikkuse, kindluse ja häirimatusega. Kui me ei eelda mingit kasu ega karda ka kaotada, oleme vabad andma ja vastu võtma. Meil pole enam vaja mõelda, rääkida ega tegutseda teeskleval või isekal viisil. (...)
(...)Kui ise pole enam kõige tähtsam maailmas, siis leiame, et palju lihtsam on huvituda teiste heaolust. Nende kannatuse nägemine õhutab meis julgust ja valmisolekut nende heaks vaeva näha, mitte ei koorma meid uute emotsionaalsete hädadega.
Kui ego oleks tõepoolest sügavaim olemus, siis oleks lihtne mõista, miks me ei taha sellest loobuda, Aga kui see on vaid illusioon, siis pole sellest vabanemine enda olemuselt südame välja rebimine, vaid lihtsalt silmade avamine.
Seega tasub meil mõned oma eluhetked pühendada sellele, et lasta oma meelel puhata sisemises rahus ning jõuda analüüsi ja vahetu kogemuse kaudu arusaamiseni ego kohast meie elus Niikaua, kui ego tähtsus kontrollib meie olemist, ei leia me kunagi püsivat rahu. Valu allikas jääb meisse alles ning röövib meilt tähtsaima vabaduse.
Kõige olulisem kõige esimesena
Kuidas me võiksime sõlmida rahu iseenda emotsioonidega? Esmalt peab meie meel keskenduma sisemise kannatuse toorele jõule. Selle vältimise või kuhugi meele pimedasse soppi matmise asemel peaks sellest saama meie meditatsioonide objekt, kuid samas tuleks vältida liigset keskendumist valu tekitanud sündmustele või oma elust jutustava filmi iga kaadri üksikasjalikku uurimist. Miks on sel astmel kasutu liiga põhjalikult analüüsida meie kannatuse kaugemaid põhjusi? Buddha kirjeldas seda järgmise näite varal. Kas mees, keda nool rinda tabas, peaks hakkama küsima: "Millisest puust see nool tehti? Millise linnu suled on sellele kinnitatud? Milline meister selle valmistas? Kas ta oli aus mees või kaabakas? Muidugi ei peaks. Tema esimeseks mureks peaks olema noole rinnast välja tõmbamine.
Kui meid tabab mõni valulik emotsioon, siis peaksime esimese asjana sellega silmitsi seisma ning ära tundma seda põhjustavad ja tagant õhutavad mõtted. Ning kui keskendame oma sisemise pilgu emotsioonile endale hakkab see hajuma nagu päikese käes sulav lumi. Samuti võib näha, et kui vähendame emotsiooni esialgset tugevust, siis ei tundu ka selle põhjused enam nii traagilised ning oleme endale võitnud võimaluse negatiivsete emotsioonide nõiaringist välja murda.
Miks süüdistada kogu maailma?
Meil tekib kiusatus süüdistada kõiges maailma ja teisi inimesi. Kui tunneme ärevust, tujukust, kadedust või emotsionaalset kurnatust, siis paneme selle välise maailma süüks; pinged töökaaslastega, tülid abikaasaga - kõik, isegi taeva värvitoon, võivad anda põhjust pahameeleks. See refleks pole vaid psühholoogiline vältimistaktika. Selles peegeldub ühtlasi ekslik arusaam, mis sunnib meid andma välistele objektidele loomupäraseid omadusi, kuigi tegelikult sõltuvad need vaid meie meelest. Kui pidevalt süüdistame ning peame neid vastutavaks oma kannatuse eest, on see kindlaimaks viisiks elada õnnetult. Oma meele muutmise kaudu saame muuta ka maailma.
Me ei tohiks alahinnata oma tegude, sõnade ja mõtete tagajärgi. Kui külvame koos lilleseemnetega ka mürgiste taimede omi, siis ei tohiks me üllatuda, kui need ajavad meie peenral idusid. Kui isetu käitumine vaheldub kahjulikuga, siis peaksimegi eeldama, et meile langeb osaks ülimalt vastandlik segu rõõmudest ja kannatustest.
Kommentaarid
Postita kommentaar