Oma turvalisest keskkonnast väljaspool

Haigus on minu puhul võtnud maad. Eelmisel nädalal olin haige, siis sain terveks, nüüd jälle kehv olla. Kõige pealt iiveldas, siis sain peavalu, järgnevalt tegi kõrv hädakisa ja sõna otseses mõttes ikka veel viliseb juba kolmandat ööpäeva. OMG, homme igal juhul kooli, kas või sinna surema, ma ei viitsi kodukana mängida, niiviisi hakkan varsti veel kaagutamagi. Today is not my day! :(

Kui ma viimati arsti juures käisin, siis rääkisime temaga reeglitest, et mul peavad need olema, millega olen ma ka ebaõnnestunud, kõik pole ju kuld mis hiilgab- vahepeal annan alla, tuleb paha tuju, ei jaksa, ei jõua- kuid ma annan oma parima (raske on mul koolis siiani, eriti reaalainetes). Sellest ja eelmisest nädalast ma ei hakka rääkimagi kui suur katastroof kodutööde lahendamisega on, ma lihtsalt ei jõua, kuigi nii tahaks. Nende korranõudmiste juurde tagasi tulles, siis ta küsis mu käest, et ega ma nö. närvi ei lähe kui keegi tuleb ja tõmbab mu plaanidele veepeale. Alguses ütlesin, et olen sellega leppinud. Hiljem parandasin end, minu stiil on ikkagi avameelne läbirääkimine, kokkulepete saavutamine. Näiteks kutsuti mind ühel hommikul noortekale, seal on live esinemine ja kõik toimub samal õhtul mil mulle teatati. Vaatasin oma kava üle, kuna olin õppegraafikust maas, pidin ära ütlema ja põhjendasin miks ma seda teen. Samuti soovis venna mind õunapuude lõikamisel appi ja mitte üleöö, vaid mitu nädalat ennem sai kokkulepitud. Sõbrad on mahuvad ka plaani. Nendega ma lepin, aga kui on haigus, siis hoia ja keela kui palju see võib mind ärritada, sest ühe mõttetu ***** pärast jääb kõik tegemata mida teha tahan. Kõigile selline stiil ei pruugi sobida. Õde, kes käis mul vahepeal külas, läks küll iga natukese ajapärast tiriseva kella peale närvi. Upss! :D

Ma ei tea kuidas teistel sellega on, pole seda teemat ka käsitleda väga tahtnud, kuid minul isiklikult annab siiani koolikiusamine kuskilt otsast tunda. Tänasepäevani tunnen ma ennast uutes olukordades uskumatult halvasti ja kardan, et teen midagi halvasti milletõttu suudan naerualuseks jääda. Kui ma nüüd uuesti kooli läksin sel sügisel, siis võtsin ennast ikka väga palju kokku, enda ettevalmistamine, et teistega alustaksin suhtlemist, oli ikka hästi suur. Reedel käinud koolitusel Raplas ei jõudnud ma haiguse tõttu ja ega ei viitsinud pingutada. Aga selline, tegelikult lihtne asi - sotsiaalsus - vajab väga suurt pingutust. See on siis minu tagajärg. Kuid see ei tähenda olukorraga leppimist vaid lahendamist, edasi peab elama elu kvaliteetset!

Muidu läks koolitus Rapla Täiskasvanute Gümnaasiumis täitsa ilusti. Loenguosa oli tore ja lustakas. Grupitöös, kus arutasime kuidas olukorda parandada, tuli minu jaoks mõningaid üllatusi, mida mina ei osanud eluilmaski välja mõelda. Nagu näiteks see, et inimestel on piinlik gümnaasiumis käia. Ma poleks sellepeale kunagi tulnud. Aga iga inimene on erinev, taust on teistsugune.