"Olen õnnelik ja õnnetu, rõõmus ja kurb üheaegselt."
Helga Nõu "Tõmba uttu!"
Ma ei ole nüüd pikalt, s.t peaaegu kuu, kirjutanud. Mul nappis nii energiat kui ka aega. Minu jaoks on olnud natukene keerulised ajad.
Nimelt, olen otsustanud, et kordan kümnendat klassi ja ei lase ennast 11.-sse üle kanda. Miks olen ma selliselt otsustanud... pean ma omaenda eesmärke ja sihte silmas. Mul ei ole mõtet minna järgmisesse klassi, kui eelmises on vaevu kolmed (eriliselt pean silmas reaalaineid, kuid neid on mul just vaja ekstra arendada). Minu jaoks ei ole oluline ennast läbi vedada, kuidagi moodi hinded kätte saada ja ruttu ära lõpetada, vaid ma tahan saada normaalseid tulemusi, millega on mul võimalus ka kõrgemale pürgida. Ükskõik kui palju see ka lõppkokkuvõttes aega võtab, see ei ole oluline. Tähtsaim on siht.
Minu jaoks oli kõige koomilisem see, et 10. klassi lõpus anti mulle veel ka kiituskiri "kohusetundliku suhtumise eest õppetöösse". Ma ei tea.. ma iseendaga küll nii rahul ei ole, et seda paberit omada võiksin. Arenguruumi on tohutult. Seega, sellise kooli poolt tehtud käigu peale ma kehitan natuke külmalt õlgu. Õnnelik selle üle olla ei saa, sest ma ei vasta sellisele kanditatuurile.
Täna lõpetasin enda psühhoteraapia ehk psühholoogi juures käimise. Mul on hea meel, et sain tundma sellist inimest, kellega ma tegin koostööd peaaegu kaks aastat. Lasin talle teha ehetelaeka. Värvid - roosa, kreemjas beež ja -valge, natuke punast - olid valitud inimese enda järgi ja minu enda silmade läbi, kuidas mina arvan, et mis talle sobiks. Sellega igas tahes panin täppi küll. K ütles isegi, et need on temalikud värvid, vähemalt nii arvaksid tema tuttavad. Seega õnnestus üllatus igati.
Tema, kui psühholoogi, sõnul olen ma täiskasvanulik, intelligente, arukas, distsiplineeritud, sotsiaalne. Mis võis olla veel üks depressiooni alustajaks oli see, et sain liiga ruttu oma ajult-mõistuselt-mõtlemiselt täiskasvanuks. Ma ei tea kas nii võib nimetada, aga äkki on tegu aju ülekoormusega. Tõesti pole aimugi... . Sotsiaalsust olen ma eneses kasvatanud, teen seda siiani. Väiksena, noorena ja teismelisena olin kindlasti ebasotsiaalne. Kindlasti on andnud mulle psühhoteraapia julgust olla avameelsem ja suhtlevam. Mis on mulle see kogu kamm-a-ja veel andnud on oskus tulla toime igapäevaselt raskete olukordadega, mõtetega. Tänu sellele ja temale on minule saanud peaaegu juba harjumuseks tunnete, olukordade tunnistamine sellisena nagu nad on. Kuigi vahel, nagu meil kõigil, on piinavad tunded, siis just läbielamine aitab asjale punkti panna ja lõpetada. Tagasilükkamine, just tunnete osas eriti, mind ei aita. Lõpuks selline "asjadel lihtsalt olemine" on vabastav tunne. Vahest ka meeliülendav.
Jah, me arenemegi läbi raskuste! Minul on see läbi tehtud.
Helga Nõu "Tõmba uttu!"
Ma ei ole nüüd pikalt, s.t peaaegu kuu, kirjutanud. Mul nappis nii energiat kui ka aega. Minu jaoks on olnud natukene keerulised ajad.
Nimelt, olen otsustanud, et kordan kümnendat klassi ja ei lase ennast 11.-sse üle kanda. Miks olen ma selliselt otsustanud... pean ma omaenda eesmärke ja sihte silmas. Mul ei ole mõtet minna järgmisesse klassi, kui eelmises on vaevu kolmed (eriliselt pean silmas reaalaineid, kuid neid on mul just vaja ekstra arendada). Minu jaoks ei ole oluline ennast läbi vedada, kuidagi moodi hinded kätte saada ja ruttu ära lõpetada, vaid ma tahan saada normaalseid tulemusi, millega on mul võimalus ka kõrgemale pürgida. Ükskõik kui palju see ka lõppkokkuvõttes aega võtab, see ei ole oluline. Tähtsaim on siht.
Minu jaoks oli kõige koomilisem see, et 10. klassi lõpus anti mulle veel ka kiituskiri "kohusetundliku suhtumise eest õppetöösse". Ma ei tea.. ma iseendaga küll nii rahul ei ole, et seda paberit omada võiksin. Arenguruumi on tohutult. Seega, sellise kooli poolt tehtud käigu peale ma kehitan natuke külmalt õlgu. Õnnelik selle üle olla ei saa, sest ma ei vasta sellisele kanditatuurile.
Täna lõpetasin enda psühhoteraapia ehk psühholoogi juures käimise. Mul on hea meel, et sain tundma sellist inimest, kellega ma tegin koostööd peaaegu kaks aastat. Lasin talle teha ehetelaeka. Värvid - roosa, kreemjas beež ja -valge, natuke punast - olid valitud inimese enda järgi ja minu enda silmade läbi, kuidas mina arvan, et mis talle sobiks. Sellega igas tahes panin täppi küll. K ütles isegi, et need on temalikud värvid, vähemalt nii arvaksid tema tuttavad. Seega õnnestus üllatus igati.
Tema, kui psühholoogi, sõnul olen ma täiskasvanulik, intelligente, arukas, distsiplineeritud, sotsiaalne. Mis võis olla veel üks depressiooni alustajaks oli see, et sain liiga ruttu oma ajult-mõistuselt-mõtlemiselt täiskasvanuks. Ma ei tea kas nii võib nimetada, aga äkki on tegu aju ülekoormusega. Tõesti pole aimugi... . Sotsiaalsust olen ma eneses kasvatanud, teen seda siiani. Väiksena, noorena ja teismelisena olin kindlasti ebasotsiaalne. Kindlasti on andnud mulle psühhoteraapia julgust olla avameelsem ja suhtlevam. Mis on mulle see kogu kamm-a-ja veel andnud on oskus tulla toime igapäevaselt raskete olukordadega, mõtetega. Tänu sellele ja temale on minule saanud peaaegu juba harjumuseks tunnete, olukordade tunnistamine sellisena nagu nad on. Kuigi vahel, nagu meil kõigil, on piinavad tunded, siis just läbielamine aitab asjale punkti panna ja lõpetada. Tagasilükkamine, just tunnete osas eriti, mind ei aita. Lõpuks selline "asjadel lihtsalt olemine" on vabastav tunne. Vahest ka meeliülendav.
Jah, me arenemegi läbi raskuste! Minul on see läbi tehtud.
Kommentaarid
Postita kommentaar