Ma ostan sulle seebi

Arvasin, et peaks enne homset tööpäeva ikka sissekande tegema, muidu jääb taas pikk vaikus ja see poleks tore.

Kui mina olin väike ja rohkem neiu poolses eas, siis pidas ja peab siiani minu ema tähtsaks enese hügieeni. Lapsed ikka pole väga huvitatud pesemas käimisest ja sellepärast sai ka, vähemalt minuga kraageldud. Kuid nüüd, olles 19aastane, ei suuda mõista ning taluda seda teistes inimestes.

Näiteks, mida rasket on hammaste pesus. Võtad hambaharja kätte, paned pastat, nühid hambaid kuskil kolme minuti ligi - korras! Kuid ma olen näinud inimesi kes seda ei tee hommikul, õhtul ega ka kuu ja aasta jooksul. Kuid see pole ainus, mis käib enese hoolituse juurde, tegelikult kõik alates juuste kammimisest lõpetades puhastest riietest. Enim on mul kogemusi just sellega mis on seotud hammastega. Mina kui olen näiteks kellelegi külla läinud ja hambahari maha jäänud, on mul täpselt selline tunne nagu ülemised ning alumised hambad kleepuvad kohe kokku, enam lahti ei tule. Rõve ja vastik on mul juba endal! Mis siis teised tundma, nägema ka veel peavad. Ma tänan VÄGA oma ema, et ta on mind õpetanud ja kasvatanud inimeseks kes hoolitseb iseenda eest. Vahepeal, tean seda ülihästi, olin ma meeletu trotsi täis teismeline, ja meid ning ka mind üksi üles kasvatades ei ole olnud see talle kindlasti lihtne. Nagu ma juba vihjeliselt kirjutasin, siis selline asi on mulle kindlasti antud kaasa kasvatusega.

Ma ausalt öeldes ei oskagi edasi seda teemat viia ega arutada, sest see mitte pesemise teema on mulle väga võõras, rõve ja kohutav. Ma ei suuda seda mitte mingil juhul aktsepteerida.