Eile luges minu blogi 82 inimest. I'm very happy! :) Võite veel lugeda kui igav on.
Kuid eelmise postitusega seoses, kus ma rääkisin oma tööst ja Mallukast (kes mind tõesti palju inspireerinud on, minu meelest ta superlux just oma vaba oleku ning suhtumise poolest, a la räägin nagu tahan ja mul on suva mis sina minust arvad), siis unustasin, muuseas lubasin seda kribamise alguse ridadel, et räägin ka mõttetest-tunnetest selle töökohaga seoses.
Esimene päev oli küll mul selline tunne, et ma poole päeva pealt pakin asjad ja lähen minema. Vahepeal oli nutt kurgus: "Oi kuramus, ma ei oska nõusi pesta" või "Ma ei jõua nii kiiresti", "Need ei saa kunagi kraanikausis otsa". Päeva lõpuks tõmbusid jalad kergelt krampi (ikkagi 12 tundi) ja selg valutama. Koju jõudes rääkisin juba emale aknapeal oma esmamuljetest ja kui ta ütles, et tule nüüd tuppa ka, siis vastasin: "Oota, mu jalad on võimelised ainult edasi liikuma". Hea seegi, lohutan end nüüd. Tol hetkel kui keegi oleks käskinud mul jalga põlve kõrgusele tõsta, siis oleksin ta pikka kaarega kuradile saatnud. Peale selle oli ka selg pinges, mille tõttu too üldse valutas, ning sinna olid esimesed "sõlmed juurdunud". Seega esimene päev oli juubeee!! :S
Kuid inimene harjub kõigega. Ka poomisega. Alguses siputab ja siis jääb vait. Seega minagi harjusin oma töötempo ja tegevusega ära. Iga päevaga on läinud kergemaks ja tegevuselt arusaadavamaks. Käed vee- ja kuumakindlamaks. :D
Nagu kirjutasin eile, siis on see ainult suve teema. Suveks saatsingi nii kuhu vähegi sobis cv-si. Nüüd on õnneks telefonikõned lakanud, kuid vahepeal tundus küll, et ei jaksa ära öelda: "Ei, aitäh, mul on juba töökoht olemas. Kõike head ja kaunist!". Lõpuks hakkasin võõraid numbreid ignoreerima ja siis tuli välja, et helistajate seas oli töökaaslane, kes tahtis minuga päevi vahetada, ma muidugi ei võtnud vastu. Kuni ta mulle sõnumi saatis, et miks sa ei vasta. Ups, ma mitte meelega! :S
Töökaaslased on üldjuhul toredad ja abivalmid.
.. Ja ma väsisin kirjutamisest ära.
Homme on pühapäev. Seega üks vaba päev veel ja siis jälle tööle.
Kuid eelmise postitusega seoses, kus ma rääkisin oma tööst ja Mallukast (kes mind tõesti palju inspireerinud on, minu meelest ta superlux just oma vaba oleku ning suhtumise poolest, a la räägin nagu tahan ja mul on suva mis sina minust arvad), siis unustasin, muuseas lubasin seda kribamise alguse ridadel, et räägin ka mõttetest-tunnetest selle töökohaga seoses.
Esimene päev oli küll mul selline tunne, et ma poole päeva pealt pakin asjad ja lähen minema. Vahepeal oli nutt kurgus: "Oi kuramus, ma ei oska nõusi pesta" või "Ma ei jõua nii kiiresti", "Need ei saa kunagi kraanikausis otsa". Päeva lõpuks tõmbusid jalad kergelt krampi (ikkagi 12 tundi) ja selg valutama. Koju jõudes rääkisin juba emale aknapeal oma esmamuljetest ja kui ta ütles, et tule nüüd tuppa ka, siis vastasin: "Oota, mu jalad on võimelised ainult edasi liikuma". Hea seegi, lohutan end nüüd. Tol hetkel kui keegi oleks käskinud mul jalga põlve kõrgusele tõsta, siis oleksin ta pikka kaarega kuradile saatnud. Peale selle oli ka selg pinges, mille tõttu too üldse valutas, ning sinna olid esimesed "sõlmed juurdunud". Seega esimene päev oli juubeee!! :S
Kuid inimene harjub kõigega. Ka poomisega. Alguses siputab ja siis jääb vait. Seega minagi harjusin oma töötempo ja tegevusega ära. Iga päevaga on läinud kergemaks ja tegevuselt arusaadavamaks. Käed vee- ja kuumakindlamaks. :D
Nagu kirjutasin eile, siis on see ainult suve teema. Suveks saatsingi nii kuhu vähegi sobis cv-si. Nüüd on õnneks telefonikõned lakanud, kuid vahepeal tundus küll, et ei jaksa ära öelda: "Ei, aitäh, mul on juba töökoht olemas. Kõike head ja kaunist!". Lõpuks hakkasin võõraid numbreid ignoreerima ja siis tuli välja, et helistajate seas oli töökaaslane, kes tahtis minuga päevi vahetada, ma muidugi ei võtnud vastu. Kuni ta mulle sõnumi saatis, et miks sa ei vasta. Ups, ma mitte meelega! :S
Töökaaslased on üldjuhul toredad ja abivalmid.
.. Ja ma väsisin kirjutamisest ära.
Homme on pühapäev. Seega üks vaba päev veel ja siis jälle tööle.
Kommentaarid
Postita kommentaar