Sorry ... Ma ei ole JÄLLE, s.t kaks nädalat pole midagi kirjutanud. Aga ma parandan ennast. Nüüd, kohe ja siin. Ausalt, ma olen alustanud selle ajajooksul kaks korda kirjutamist blogisse, kuid on jäänud pooleli ja need ei ole ka kuigi sisutihedad ning vanad.
Mul on kõik kõige paremas korras. (Y) Tõesti hästi! :) :) :) Võib olla mul ongi nii super ja siis ei kirjuta. Eelmisel kooliaastal minu eesti keele õpetaja Triinu avaldas arvamust, et kui inimene räägib negatiivselt on kõik hästi, kui postiivselt, siis vaadatakse imelikult: kas on sinuga kõik korras?!. Eks vist nii ole... AGA MINUL on kõik HÄSTI. Paremini.. noo väga ei anna olla. :) Ma olen õnnelik! :)
Täna käisin arst Teelia vastuvõtul. Arst mingil põhjusel otsustas, et me brupopioni veel ei puutu. Ma vist ei ole kirjutanud, kuid escitaloprami võtmisega on mul kõik. :) Nüüd on vaid esimesena nimetatud ravim peal.
Kui ma olin haiglas, siis üks minu teraapia osa, mille ma nö. iseendale määrasin (tähendab kujunes rohkem välja), see oli viis kuidas oma ülemääraste tunnetega toime tulla, oli kirjutamine. Ma päevast päeva, iga päev kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin, see aitas mind hästi-hästi palju. :) See oli viis kuidas end maha laadida. Aga ma ei saanud neid enda kätte jätta, sest hakkasin neid üle lugema, seega andsin need oma üle-eelmise, sada aastat tagasi, raviarsti Triinule. Tema pani need omakorda minu haigusloo vahele, mis läksid arhiivi. Nüüd, tänasel päeval soovisin ma neid endale saada. Seal on kirjas kindlasti palju valu ja õnnetuid mõtteid, osalt olen juba jõudnud läbi lugeda. Osad read läksid ka kaotsi, kuna paljundamise käigus, orginaale ma enda kätte ei saanud (ega see polnudki nii tähtis), harilikuga kirjutatud tekstid ei jäänud väga hästi peale. Hetkel, lugemise käigus üritangi sealt välja lugeda ja taastada. Kõik kohad ei ole loetavad, aga enamus siiski. Ma olen rahul, et selle ka endale sain. See kuulub minu identiteedi juurde. Ma tunnen, et need on üks osa minust ja tunnen, et need kirjad on eelkõige minu. Nii nagu on tulevik, siis samuti minevik on minu, ka see osa. Tont seda teabki, võib olla hakkan hiljem kahetsema, et oleks võinud... .
Võib olla jagan mõnda kvaliteetselt või hästi sõnastatud-mõtestatud mõtet teiega mingis postituses, hetkel pole väga miskit leidnud. Aga lugemismaterjali mul nüüd on. :D Ligi 30 (?) lehte. :D Ups!! Ma mitte meelega, ainult heameelega. See oli tõesti minu jaoks väga tähtis asi sel perioodil.
Eks ma olen natukene sinnakanti hetkel hingestatud, sest olen lugenud ikkagi neid vahetuid emotsioone. Kuigi see teema ei tee mulle otseselt haiget, sest ma olen leppinud, ravi saanud, paranenud, siiski mäletan seda raskust ja tekib tahest tahtmata murekorts laubale. See on olnud kõige raskem periood minu elus.
"Võin öelda, et olen leidnud depressiooni puhul parima lahenduse - seda ravida. Olen saanud õigel ajal abi. Jah, haiglas olek on raske. Ravimine veel raskem. (...) Leppinud olukorraga. Õppinud sellega toime tulema, mis on kusjuures veel raskem kui leppimine. Lepid asjaga ükskord. Toime peab tulema iga päev.
Samuti tean kui õhkõrn on elu. Kui väga tahta, siis saab selle ka lõpetada. Ma ei sooviks, et inimesed seda teada saaks. Elu on elamiseks, mitte suremiseks. Seda viimast ei taha ma kunagi, et teised seda mõtet-tunnet kogeksid. Seda pole vaja! (...)
Ma olen tõmmanud sellest loosist parima võidu. Teinud parima valiku, mis depressiooni puhul teha sai - ennast ravida!"
Kirjutan ma ühes oma kõige viimases, enne haiglast jõulu puhuks välja saamist, 18.12.2014. See veel roosiline jutt. Kuid...
"Nii tühine tunne on. (...)
***
Tuju natuke tõuseb ja siis jälle langeb. Homme saab kasvõi natukeseks ajaks koju. Näha oma lähedasi ja kallimaid. (...) I love my family! (...)
***
Suht suur segadus on mu sees. Ma ei oska ühte päeva korraga võtta. Kõige hullem ongi see, et minu haigus ei olene minust. Surma mõtted tulevad, siis kui nemad õigeks peavad. Kõik tuleb siis kui ta ise tahab.
***
Ma üritan ennast motiveerida, aga see on raske. Aga loodan, et kui igapäev niimoodi süvendada hakkan seda uskuma ja täitma. (...)"
Lõpuks õnnestuski!
Mind ajas ise muigele see "elu on elamiseks, mitte suremiseks" lause. Lause on õige, aga kuidagi naljakas tänapäeva Tiina jaoks. :D
Ma olen nii palju kuulnud väidet: "Spetsialist on öelnud, et mul on depressioon, aga tegelikult mul ei ole." Mõtte paus.... . Ja ma ei oskagi rohkem seda kommenteerida.
See on kurb kui ei taheta tunnistada. Samuti, kui ei taheta tunnistada, ei ole võimalik abi anda. Ei saa abi anda, ei saa ka ravida. Ei saa ravida, ei saagi terveks. Ei saa terveks, võib täisväärtuslikust elust ainult unistada. Ma tean millest räägin. Julgustan siiski laskma ennast aidata.
Ma olen nüüd pea kõikse aja rääkinud depressioonist. Tegelikult on mul veidi ka seda täiesti tavalist tõbist olekut küljes, nohu-köha. Kuid pole hullu...
Vahepeal käisin ka õega Tallinnas. Tore oli. :) Käisime Tervishoiumuusiumis, Apollo Kinos jääaega vaatamas ( päris naljakas oli) ja CHIs söömas. Väga mõnus. :)
Mul on kõik kõige paremas korras. (Y) Tõesti hästi! :) :) :) Võib olla mul ongi nii super ja siis ei kirjuta. Eelmisel kooliaastal minu eesti keele õpetaja Triinu avaldas arvamust, et kui inimene räägib negatiivselt on kõik hästi, kui postiivselt, siis vaadatakse imelikult: kas on sinuga kõik korras?!. Eks vist nii ole... AGA MINUL on kõik HÄSTI. Paremini.. noo väga ei anna olla. :) Ma olen õnnelik! :)
Täna käisin arst Teelia vastuvõtul. Arst mingil põhjusel otsustas, et me brupopioni veel ei puutu. Ma vist ei ole kirjutanud, kuid escitaloprami võtmisega on mul kõik. :) Nüüd on vaid esimesena nimetatud ravim peal.
Kui ma olin haiglas, siis üks minu teraapia osa, mille ma nö. iseendale määrasin (tähendab kujunes rohkem välja), see oli viis kuidas oma ülemääraste tunnetega toime tulla, oli kirjutamine. Ma päevast päeva, iga päev kirjutasin-kirjutasin-kirjutasin, see aitas mind hästi-hästi palju. :) See oli viis kuidas end maha laadida. Aga ma ei saanud neid enda kätte jätta, sest hakkasin neid üle lugema, seega andsin need oma üle-eelmise, sada aastat tagasi, raviarsti Triinule. Tema pani need omakorda minu haigusloo vahele, mis läksid arhiivi. Nüüd, tänasel päeval soovisin ma neid endale saada. Seal on kirjas kindlasti palju valu ja õnnetuid mõtteid, osalt olen juba jõudnud läbi lugeda. Osad read läksid ka kaotsi, kuna paljundamise käigus, orginaale ma enda kätte ei saanud (ega see polnudki nii tähtis), harilikuga kirjutatud tekstid ei jäänud väga hästi peale. Hetkel, lugemise käigus üritangi sealt välja lugeda ja taastada. Kõik kohad ei ole loetavad, aga enamus siiski. Ma olen rahul, et selle ka endale sain. See kuulub minu identiteedi juurde. Ma tunnen, et need on üks osa minust ja tunnen, et need kirjad on eelkõige minu. Nii nagu on tulevik, siis samuti minevik on minu, ka see osa. Tont seda teabki, võib olla hakkan hiljem kahetsema, et oleks võinud... .
Võib olla jagan mõnda kvaliteetselt või hästi sõnastatud-mõtestatud mõtet teiega mingis postituses, hetkel pole väga miskit leidnud. Aga lugemismaterjali mul nüüd on. :D Ligi 30 (?) lehte. :D Ups!! Ma mitte meelega, ainult heameelega. See oli tõesti minu jaoks väga tähtis asi sel perioodil.
Eks ma olen natukene sinnakanti hetkel hingestatud, sest olen lugenud ikkagi neid vahetuid emotsioone. Kuigi see teema ei tee mulle otseselt haiget, sest ma olen leppinud, ravi saanud, paranenud, siiski mäletan seda raskust ja tekib tahest tahtmata murekorts laubale. See on olnud kõige raskem periood minu elus.
"Võin öelda, et olen leidnud depressiooni puhul parima lahenduse - seda ravida. Olen saanud õigel ajal abi. Jah, haiglas olek on raske. Ravimine veel raskem. (...) Leppinud olukorraga. Õppinud sellega toime tulema, mis on kusjuures veel raskem kui leppimine. Lepid asjaga ükskord. Toime peab tulema iga päev.
Samuti tean kui õhkõrn on elu. Kui väga tahta, siis saab selle ka lõpetada. Ma ei sooviks, et inimesed seda teada saaks. Elu on elamiseks, mitte suremiseks. Seda viimast ei taha ma kunagi, et teised seda mõtet-tunnet kogeksid. Seda pole vaja! (...)
Ma olen tõmmanud sellest loosist parima võidu. Teinud parima valiku, mis depressiooni puhul teha sai - ennast ravida!"
Kirjutan ma ühes oma kõige viimases, enne haiglast jõulu puhuks välja saamist, 18.12.2014. See veel roosiline jutt. Kuid...
"Nii tühine tunne on. (...)
***
Tuju natuke tõuseb ja siis jälle langeb. Homme saab kasvõi natukeseks ajaks koju. Näha oma lähedasi ja kallimaid. (...) I love my family! (...)
***
Suht suur segadus on mu sees. Ma ei oska ühte päeva korraga võtta. Kõige hullem ongi see, et minu haigus ei olene minust. Surma mõtted tulevad, siis kui nemad õigeks peavad. Kõik tuleb siis kui ta ise tahab.
***
Ma üritan ennast motiveerida, aga see on raske. Aga loodan, et kui igapäev niimoodi süvendada hakkan seda uskuma ja täitma. (...)"
Lõpuks õnnestuski!
Mind ajas ise muigele see "elu on elamiseks, mitte suremiseks" lause. Lause on õige, aga kuidagi naljakas tänapäeva Tiina jaoks. :D
Ma olen nii palju kuulnud väidet: "Spetsialist on öelnud, et mul on depressioon, aga tegelikult mul ei ole." Mõtte paus.... . Ja ma ei oskagi rohkem seda kommenteerida.
See on kurb kui ei taheta tunnistada. Samuti, kui ei taheta tunnistada, ei ole võimalik abi anda. Ei saa abi anda, ei saa ka ravida. Ei saa ravida, ei saagi terveks. Ei saa terveks, võib täisväärtuslikust elust ainult unistada. Ma tean millest räägin. Julgustan siiski laskma ennast aidata.
Ma olen nüüd pea kõikse aja rääkinud depressioonist. Tegelikult on mul veidi ka seda täiesti tavalist tõbist olekut küljes, nohu-köha. Kuid pole hullu...
Vahepeal käisin ka õega Tallinnas. Tore oli. :) Käisime Tervishoiumuusiumis, Apollo Kinos jääaega vaatamas ( päris naljakas oli) ja CHIs söömas. Väga mõnus. :)
Kommentaarid
Postita kommentaar