Sellised olukorrad on eluhaiged, kui jalutad kuskil, sul on räigelt palju ideid millest kirjutada ja siis ronid blogisse ja kaputt, pea täiesti tühi... .
Hetk tagasi astusin oma Tartu koduuksest sisse läbi ligunenud vihmaveest. Kuna ma olen siiski liikuv inimene, otsustasin minna kesklinnast karlovasse jala, mitte liinibussiga. Ma tean, olen tark - iroonia. Karlovasse ma ei jõudnud, keerasin ringi, oma koju, sooja teki sisse - mõnus.
Aga minuga on nii, et mina PEAN liikuma, sporti tegema. Vastasel juhul on mul tervise hädad küljes. Siinkohal pean silmas juba lahti saadud depressiooni. Kuna inimene, kes on selle haiguse all, kannatab väga tugevalt kurvameelsuse üle, siis nt. jooksmine tekitab "heatuju" hormoone ja kui teha seda pidevalt-koguaeg, siis see aitab paranemisele väga palju kaasa. Mina tegin joogat, mõnikord mediteerisin, mis pidi olema depressiooni ravi soodustamiseks kõige efektiivsem meetod. Seda ei saa ma kunagi teada, mis mind kõige paremini aitas, aga ega kumbki halba tee, ka kõige tervemale inimesele. :)
Teine asi on see, et sporditegemine on võtnud minult kõhuvalud, mis olid suured. Päädis sellega ka oksendamist, kõhulahtisust, kuuma- ja külmahoogusi. Niiet elagu sport-liikumine :)... vähemalt minu jaoks. :)
Kuna kõht on tühi, see mure on mul pidev, siis näksin kribamise kõrvale kama palle, mis on kiudainerikkad ja väga vähe kalorsust andvad, sest õige söögiaeg ei ole veel käes. :P Mina näiteks väga jälgin mida ma söön ja millal. Kui ma Räpina sain, siis ekseldasin endale sisse igast rämpsu: coca, burks, krõps jne.. . Tulemuseks oli 60 kg-i. Mis on 160 cm (siis ma vist ei olnud veel nii pikk) ja 16aastasele ilmselgelt liiga palju. Praegu olen ma 53 millegagi, mis on täitsa ok, vähemalt minu jaoks. A noojah, eks ta ikka kõigub siia-sinna, nagu kõigil inimestel. Kui läheb üle 55 kg-i, siis lähen mina juba kettasse ja reageerin kiirelt, et sellele vastu seista.
Miks räägin toidust ja kaalust spordi kõrvale, on see, et ka too peab olema tasakaalus ja need tuleb hoida tasakaalus. Öeldakse ju: "Söö vähem, jookse rohkem." Vähemalt minu pere kasutab seda väljendit. Mina pean seda õigeks, see on mulle tähtis ja oluline.
Käisin nüüd eelmised kolm päeva tööl. Kliente oli suhtleselt vähe. Kõige rohkem oli pühapäeval, siis ka osadel palgapäev, on mida kulutada. Mul ka võiks juba ära olla. xD
Kuna inimesi oli vähe, siis oli pidevalt selline tunne, et sööks igavusest. Lihtsalt igavusest. Muidu oli vahepeal ikka väga igav. Jõudsin oma elu neli-viis korda läbi mõelda ja ei leidnud ikka, et peaks midagi teisiti tegema kui nii nagu olen juba elanud. :D
Siiamaani on olnud minu jaoks töö niivõrd stressi tekitav, et igakord kui mul taas puhkepäevad tulevad on mul pingelangus.
Aga ma olen õnnelik ja eluga rahul! Ma tean mida ma teen, tahan ja lähen lõpuni välja. Ma luban seda!!! :)
Hetk tagasi astusin oma Tartu koduuksest sisse läbi ligunenud vihmaveest. Kuna ma olen siiski liikuv inimene, otsustasin minna kesklinnast karlovasse jala, mitte liinibussiga. Ma tean, olen tark - iroonia. Karlovasse ma ei jõudnud, keerasin ringi, oma koju, sooja teki sisse - mõnus.
Aga minuga on nii, et mina PEAN liikuma, sporti tegema. Vastasel juhul on mul tervise hädad küljes. Siinkohal pean silmas juba lahti saadud depressiooni. Kuna inimene, kes on selle haiguse all, kannatab väga tugevalt kurvameelsuse üle, siis nt. jooksmine tekitab "heatuju" hormoone ja kui teha seda pidevalt-koguaeg, siis see aitab paranemisele väga palju kaasa. Mina tegin joogat, mõnikord mediteerisin, mis pidi olema depressiooni ravi soodustamiseks kõige efektiivsem meetod. Seda ei saa ma kunagi teada, mis mind kõige paremini aitas, aga ega kumbki halba tee, ka kõige tervemale inimesele. :)
Teine asi on see, et sporditegemine on võtnud minult kõhuvalud, mis olid suured. Päädis sellega ka oksendamist, kõhulahtisust, kuuma- ja külmahoogusi. Niiet elagu sport-liikumine :)... vähemalt minu jaoks. :)
Kuna kõht on tühi, see mure on mul pidev, siis näksin kribamise kõrvale kama palle, mis on kiudainerikkad ja väga vähe kalorsust andvad, sest õige söögiaeg ei ole veel käes. :P Mina näiteks väga jälgin mida ma söön ja millal. Kui ma Räpina sain, siis ekseldasin endale sisse igast rämpsu: coca, burks, krõps jne.. . Tulemuseks oli 60 kg-i. Mis on 160 cm (siis ma vist ei olnud veel nii pikk) ja 16aastasele ilmselgelt liiga palju. Praegu olen ma 53 millegagi, mis on täitsa ok, vähemalt minu jaoks. A noojah, eks ta ikka kõigub siia-sinna, nagu kõigil inimestel. Kui läheb üle 55 kg-i, siis lähen mina juba kettasse ja reageerin kiirelt, et sellele vastu seista.
Miks räägin toidust ja kaalust spordi kõrvale, on see, et ka too peab olema tasakaalus ja need tuleb hoida tasakaalus. Öeldakse ju: "Söö vähem, jookse rohkem." Vähemalt minu pere kasutab seda väljendit. Mina pean seda õigeks, see on mulle tähtis ja oluline.
Käisin nüüd eelmised kolm päeva tööl. Kliente oli suhtleselt vähe. Kõige rohkem oli pühapäeval, siis ka osadel palgapäev, on mida kulutada. Mul ka võiks juba ära olla. xD
Kuna inimesi oli vähe, siis oli pidevalt selline tunne, et sööks igavusest. Lihtsalt igavusest. Muidu oli vahepeal ikka väga igav. Jõudsin oma elu neli-viis korda läbi mõelda ja ei leidnud ikka, et peaks midagi teisiti tegema kui nii nagu olen juba elanud. :D
Siiamaani on olnud minu jaoks töö niivõrd stressi tekitav, et igakord kui mul taas puhkepäevad tulevad on mul pingelangus.
Aga ma olen õnnelik ja eluga rahul! Ma tean mida ma teen, tahan ja lähen lõpuni välja. Ma luban seda!!! :)
Kommentaarid
Postita kommentaar