Sain oma esimesed kaks koolipäeva tehtud. Liiiiiiike!
Esimene päev ei olnud nii väsitav kui oli seda teine. Ei tea, võib olla on see passimise süü. Tähendab, mu tunniplaan, tänu sellele, et pool või allapoole kümnenda klassi materjalist tehtud, on suhteliselt auklik. Ta näeb välja järgmine. Esmaspäev: esimenetund vaba, keemia, inglis keel, matemaatika, vene keel, vaba, järgmine ka vaba ja matemaatika. Teisipäev: esimenetund kõigil vaba, veel vaba tund, siis veel vaba tund, jälle vaba tund, matemaatika, vaba tund :D, vaba tund, füüsika. Ja kogu mu järgmine poolaasta koolis esmaspäeviti-teisipäevati nii välja nägema hakkabki. Teine poolaasta räägime siis kui see kätte jõuab. Halleluuja, teisipäeval kaheks tunniks kooli. Aga nendest ei saa puududa, sest tunde on nii-gi vähe! Ja seal kohalolek on hädavajalik. Muidu ei tee töid ära.
Loobusin ka oma õppesaadiku kohast. Ma olen iseenda kõige suurem patsient. Miks patsient? Hakkasin naljatlemisi Dianale, kellega koos hakkasime seda "projekti" vedama, hüüdma kõiki õpilasi, kes õppimisel abi vajasid "patsientideks" ja nii on siiamaani. Ka Diana on selle omaks võtnud.
Ma ei oska muud öelda... . Vaatan eesolevat aastat väikse ärevusega, võib olla natukene lootusetuse tundega, kadestan neid kes edasi said 11.-sse. Kuid olen rahul, et saan teha seda mis mulle meeldib - õppida... ja just gümnaasiumis. Mis kunagi tundus nii ilmvõimatu. See ei oleks kuidagi kõnealla tulnud. Kuid ometigi olen ma siin. Jes!!!
Esimene päev ei olnud nii väsitav kui oli seda teine. Ei tea, võib olla on see passimise süü. Tähendab, mu tunniplaan, tänu sellele, et pool või allapoole kümnenda klassi materjalist tehtud, on suhteliselt auklik. Ta näeb välja järgmine. Esmaspäev: esimenetund vaba, keemia, inglis keel, matemaatika, vene keel, vaba, järgmine ka vaba ja matemaatika. Teisipäev: esimenetund kõigil vaba, veel vaba tund, siis veel vaba tund, jälle vaba tund, matemaatika, vaba tund :D, vaba tund, füüsika. Ja kogu mu järgmine poolaasta koolis esmaspäeviti-teisipäevati nii välja nägema hakkabki. Teine poolaasta räägime siis kui see kätte jõuab. Halleluuja, teisipäeval kaheks tunniks kooli. Aga nendest ei saa puududa, sest tunde on nii-gi vähe! Ja seal kohalolek on hädavajalik. Muidu ei tee töid ära.
Loobusin ka oma õppesaadiku kohast. Ma olen iseenda kõige suurem patsient. Miks patsient? Hakkasin naljatlemisi Dianale, kellega koos hakkasime seda "projekti" vedama, hüüdma kõiki õpilasi, kes õppimisel abi vajasid "patsientideks" ja nii on siiamaani. Ka Diana on selle omaks võtnud.
Ma ei oska muud öelda... . Vaatan eesolevat aastat väikse ärevusega, võib olla natukene lootusetuse tundega, kadestan neid kes edasi said 11.-sse. Kuid olen rahul, et saan teha seda mis mulle meeldib - õppida... ja just gümnaasiumis. Mis kunagi tundus nii ilmvõimatu. See ei oleks kuidagi kõnealla tulnud. Kuid ometigi olen ma siin. Jes!!!
Kommentaarid
Postita kommentaar