+2,2
Lükati sild... Türa, kell on dressika varruka külge kinni jäänud, aga mulle tundub, et hea aeg on tulemas ja nüüd ei saa küll seisma jääda... Kontrollin igaks juhuks...
TUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUUT!
kisendab veoauto, mis vuhiseb mu nina eest läbi, kui proovin, pilk maas, kella varrukast välja saada, ise täie ajuga üle autotee joostes.
Auto jääb minust mõnikümmend meetrit eemal seisma, jättes selja taha looklevad mustad pidurdusjäljed.
"Idioot oled või?" karjub maruvihane kiilakas juht kabiiniaknast välja kummardudes. Olen veel liialt ehmunud, et sellisele küsimusele vastata. "Surma tahad saada või?" röögib ta.
"Ei taha!" hüüan vastu.
Tundub, et pontsakas rekkajuht jääb vastusega rahule, kuivõrd see küsimus üldse vastust eeldaski, igal juhul tõmbab ta ukse kinni ja sõidab edasi. Kes mulle neid rekkaahvatlusi saadab, neid surma koputusi?
Ei taha. See oli mu vastus. Ei taha surma saada? Vist ei taha jah. Vist olen suremiseks veel liiga noor. Ei ole veel elanud. Vegeteerin ikka mõnda aega siin maa peal, enne kui selle jandi ära lõpetan. Seitsmeteistaastaselt ei tasu veel langetada resoluutseid otsuseid nagu ärasuremine, sest sellest on väga raske tagasi tulla. Kui juhtub tõesti nii, et meile on antud üks elu ja pärast seda meie olemus lihtsalt lahustub ilmaruumis ja valkade närida jääb tühi keha, ei ole tõesti kiiret. Pealegi: suremise õigus jääb mulle ju alati. Mis mul praegu kaotada on? Kool on perses. Sotsiaalne elu perses. Kodus on perses. Ükstapuha, mida ma nüüd ka ette ei võta, kaotada pole midagi - pigem hakkan mängu hoolikalt mängima. Maailm on minu.
Äkki läheb see eluke mul ikka kunagi paremaks? Äkki kõnnin kunagi, kallis mantel seljas, kiirustades mööda Viru tänavat ja räägin mobiiltelefonis enda... enda... Kellega ma võiksin rääkida... Enda assistendiga? Jah, assistendiga. Ja käsin tal teha igasugust paska, sest tahan ise minna supermodellidest sõpradega Saaremaale grillima... Jah... Äkki saab minust kunagi edukas meediategelane või arhitekt? Ja mul on sõbrad. Sellised, kellele ma lähen päriselt korda... Ja mul on isiklik hiiglasliku rõduga kodu Kadriorus, kus saab kevaditi päikest võtta ja sügiseti vaadata, kuidas osa vahtralehti läheb miskipärast kollaseks ja osa miskipärast punaseks.
Midagi pean ma ette võtma. Midagi drastilist. See on ikkagi minu elu, mida ma elan, mitte nende oma, kes mind põlgavad. Mina otsustan, kes ma olen ja kuhu ma kuulun. Ma teen oma elu selliseks, nagu mina tahan. Ma ei lase end kuhugi kasti suruda!
Märkan, et olen jooksmise jätnud ja jalutades kloostrini jõudnud. Viiskümmend kaks minutit ja koduni on veel neli kilomeetrit... Ei, ei, Johannes... - nii sa küll maratoni ei võida.
Kommentaarid
Postita kommentaar