Miskipärast tahan ma kirjutada just eriti siis, kui meeleolu on tavalisemast natuke allpool (seda kõike normaalsuse piirides, mitte nagu teatud perioodil).
"Teatud perioodist" rääkides pean mainima, et need emotsioonide kirjeldused... kui ma võin neid nii nimetada... rohkem seisvad laual kui hoian neid käes ja loen. Miks? Mul peab olema selleks vastav tuju. Päris hea tujuga seda lugeda tundub mulle nagu ma ei austaks iseennast. Ma tean.. kahtlane lause! Aga seal kirjas on väga raske periood. Kui alustan lugemist hea enesetundega, siis jääb mulle kumama see, et solvan oma 17aastast mina. Tähendab, tal on seal väga keeruline olukord, vigastab ennast küünte ja hammastega, siis tulen mina I'm-very-happy-tujus. Ja see on OMG....
Kas mul tulevad need tunded-mõtted meelde? Ma ausalt väga ei mäletanud neid enam ja nii palju kui olen nüüd lugenud, see on tõesti alla veerandi sellest kogu pakist, siis tunduvad need mureküsimused, mis olid kunagi hästi suured, tühistena. Võib olla naeruväärsetena.. jälle hakkan iseendast solvama.
Täna ma arvan, et mul ei ole midagi nendest kirjadest lisada, sest kas nad on liiiiga isiklikud või noh.. mis te ikka loete seda raskust, mis depressiooniga kaasas käib. Mis minu puhul rollimängis oli see, et sisemiselt olin hästi rahutu ja ärevil, kuid apaatne tegevuste suhtes, suhtumises ning suhtlemises. Enam-vähem seda ka praegu kirjades loetu kirjeldab.
Ma näen seda perioodi oma elus siiski positiivses plaanis... sest tegelikult andis see mulle palju, võttis vähe, nendest olen ma tegelikult juba siin-seal postitustes juttu teinud, niiet klikka järgi. ;)
Tänu ühele sõbrannale (kellega tutvusin ka just tänu sellele "seiklusele") hakkasin uskuma kristallidesse ja kivimidesse, nende võluväesse, energiasse. Kui ma olin juba haiglast väljas ja just temaga, kellest ma rääkisin, läksime Loitsukellerisse ja vaatasime neid kivimeid. Mina valisin lihtsalt tunde ja tähekuju sobivuse järgi ametüsti välja. Pärast seda lugesin, et ta on looduslik rahusti, rahukivi, täiesti depressiooni vastu. Ta oli minuga kaasas ja olemas. Siis ma veel ennast väga hästi ei tundnud, kuid väga viga ka ei olnud enam. Kuid siis olles sellises staadiumis, kus asjad hakkasid VÄGA edenema. Ma võisin ennast terveks lugeda, siis see kivim kadus. Ma ei ole pärast seda teda näinud. Ei ole mitte kuskil. Ju ma siis enam ei vajanud.
Kuna kell on juba üksteist, siis mina lähen magama. Homme tõusen varakult. Head ööd! :)
"Teatud perioodist" rääkides pean mainima, et need emotsioonide kirjeldused... kui ma võin neid nii nimetada... rohkem seisvad laual kui hoian neid käes ja loen. Miks? Mul peab olema selleks vastav tuju. Päris hea tujuga seda lugeda tundub mulle nagu ma ei austaks iseennast. Ma tean.. kahtlane lause! Aga seal kirjas on väga raske periood. Kui alustan lugemist hea enesetundega, siis jääb mulle kumama see, et solvan oma 17aastast mina. Tähendab, tal on seal väga keeruline olukord, vigastab ennast küünte ja hammastega, siis tulen mina I'm-very-happy-tujus. Ja see on OMG....
Kas mul tulevad need tunded-mõtted meelde? Ma ausalt väga ei mäletanud neid enam ja nii palju kui olen nüüd lugenud, see on tõesti alla veerandi sellest kogu pakist, siis tunduvad need mureküsimused, mis olid kunagi hästi suured, tühistena. Võib olla naeruväärsetena.. jälle hakkan iseendast solvama.
Täna ma arvan, et mul ei ole midagi nendest kirjadest lisada, sest kas nad on liiiiga isiklikud või noh.. mis te ikka loete seda raskust, mis depressiooniga kaasas käib. Mis minu puhul rollimängis oli see, et sisemiselt olin hästi rahutu ja ärevil, kuid apaatne tegevuste suhtes, suhtumises ning suhtlemises. Enam-vähem seda ka praegu kirjades loetu kirjeldab.
Ma näen seda perioodi oma elus siiski positiivses plaanis... sest tegelikult andis see mulle palju, võttis vähe, nendest olen ma tegelikult juba siin-seal postitustes juttu teinud, niiet klikka järgi. ;)
Tänu ühele sõbrannale (kellega tutvusin ka just tänu sellele "seiklusele") hakkasin uskuma kristallidesse ja kivimidesse, nende võluväesse, energiasse. Kui ma olin juba haiglast väljas ja just temaga, kellest ma rääkisin, läksime Loitsukellerisse ja vaatasime neid kivimeid. Mina valisin lihtsalt tunde ja tähekuju sobivuse järgi ametüsti välja. Pärast seda lugesin, et ta on looduslik rahusti, rahukivi, täiesti depressiooni vastu. Ta oli minuga kaasas ja olemas. Siis ma veel ennast väga hästi ei tundnud, kuid väga viga ka ei olnud enam. Kuid siis olles sellises staadiumis, kus asjad hakkasid VÄGA edenema. Ma võisin ennast terveks lugeda, siis see kivim kadus. Ma ei ole pärast seda teda näinud. Ei ole mitte kuskil. Ju ma siis enam ei vajanud.
Kuna kell on juba üksteist, siis mina lähen magama. Homme tõusen varakult. Head ööd! :)
Kommentaarid
Postita kommentaar