Appi?! Motivatsioon! See on tõsiselt karm sõna.
Võtame toitumist või kehakaalu (väga palju kirjutatakse sellest, lisan siis oma soola ka sinna supipoti sisse). Koos on alati kergem sporti teha, tervislikumalt toituda. See on kindel. Tihti motiveeritakse üksteist rohkem tegema, pingutama, suunatakse helgema tuleviku poole (ma ei ole veel siiani kuulnud kedagi ütlemas, et kui tore on olla paks ja sellest tulenevate tervise probleemidega). Samas ei pruugi kahekesi midagi teha lõppeta alati positiivselt. Kurva põhjuseks võib olla erinevate inimeste vajadused: meil kõigil on oma emotsionaalse jõu ressurss, piir mida ületada me ei taha või võtab see ühel rohkem-teisel vähem aega. Kui ei olda valmis muutusteks vaimses plaanis, siis ei saa tekkida ka füüsilist võimelikust midagi reaalselt alustada.
Võin tuua näiteks minu kõige päevakajalisema teema: õppimine. Mulle on kõige tuttavam ma-homme-alustan variant. Nii võib kesta see päris pikalt (vähemalt tunnistan, et ma ei ole ideaalne). Pühapäeviti on mul alati kõige rohkem õppida. Aga ma olen mõelnud nii, et kõige tähtsam on tähtajast kinni pidamine, mida ei tohi ületada. Kui ma teen asja viimasel minutil, siis see on minu enda asi, aga on õigeaegselt tehtud. Õppimine on üheaegselt minu kõige suurem kirg kui ka vihavaenlane. Kuna õppeprotsess on minu jaoks raske. Ma pean meeletult pingutama, et koolis edasi jõuda, siis tuleb motivatsiooni kõikumisi. Lihtsam oleks matemaatika ära visata ja vaadata telekat või kirjutada blogi. Reaalainetega on mul üldse oma teema. Viimasel ajal on küll paremini läinud, aga nendes ainetes ma kandideerin rahuldavale hindele, kuigi esmaspäeval sain ma keemia töö üllatavalt viie, kus jäi ainult pool punkti maksimumist puudu.
Armastan kuna mulle meeldib, samuti on põnev koolis käia. Ma olen rahul sellega mida teen, mis sest et see on vahel nii kuramuse raske.
"Ainult loll teeb palju tööd!"- üks raadiosaatest meelde jäänud mõte. OMG ma sain seda eelmine aasta nii tunda, et piinlik hakkab. Mõttetult palju tööd, sebimist ja tulemus null. Nüüd võtan asja Chill'imalt ja mu õpitulemused on siiamaani olnud kõik positiivsed. Ka matemaatikas, vanad lugejad juba teavad kui hädas ma olin. OMG! Muidugi eelneva aasta alguses ei saanud ma aru miks topitakse x-se ja muid tähti tehtesse ning kuidas numbrid valemisse panna jpm. Ma ei olnud seda õppinud ja olen hakanud tegema kõige lihtsamat asja - tunnis kuulama. Sellest ju kõik algab. Alles eelmisel aastal õppisin ma õppima.
Hinnete kohapealt oskan ma nii öelda, et matemaatikas on mul kaks kolme. Keemias üks neli ja üks viis. Aga pooled tööd on kättesaamata.
Võtame toitumist või kehakaalu (väga palju kirjutatakse sellest, lisan siis oma soola ka sinna supipoti sisse). Koos on alati kergem sporti teha, tervislikumalt toituda. See on kindel. Tihti motiveeritakse üksteist rohkem tegema, pingutama, suunatakse helgema tuleviku poole (ma ei ole veel siiani kuulnud kedagi ütlemas, et kui tore on olla paks ja sellest tulenevate tervise probleemidega). Samas ei pruugi kahekesi midagi teha lõppeta alati positiivselt. Kurva põhjuseks võib olla erinevate inimeste vajadused: meil kõigil on oma emotsionaalse jõu ressurss, piir mida ületada me ei taha või võtab see ühel rohkem-teisel vähem aega. Kui ei olda valmis muutusteks vaimses plaanis, siis ei saa tekkida ka füüsilist võimelikust midagi reaalselt alustada.
Võin tuua näiteks minu kõige päevakajalisema teema: õppimine. Mulle on kõige tuttavam ma-homme-alustan variant. Nii võib kesta see päris pikalt (vähemalt tunnistan, et ma ei ole ideaalne). Pühapäeviti on mul alati kõige rohkem õppida. Aga ma olen mõelnud nii, et kõige tähtsam on tähtajast kinni pidamine, mida ei tohi ületada. Kui ma teen asja viimasel minutil, siis see on minu enda asi, aga on õigeaegselt tehtud. Õppimine on üheaegselt minu kõige suurem kirg kui ka vihavaenlane. Kuna õppeprotsess on minu jaoks raske. Ma pean meeletult pingutama, et koolis edasi jõuda, siis tuleb motivatsiooni kõikumisi. Lihtsam oleks matemaatika ära visata ja vaadata telekat või kirjutada blogi. Reaalainetega on mul üldse oma teema. Viimasel ajal on küll paremini läinud, aga nendes ainetes ma kandideerin rahuldavale hindele, kuigi esmaspäeval sain ma keemia töö üllatavalt viie, kus jäi ainult pool punkti maksimumist puudu.
Armastan kuna mulle meeldib, samuti on põnev koolis käia. Ma olen rahul sellega mida teen, mis sest et see on vahel nii kuramuse raske.
"Ainult loll teeb palju tööd!"- üks raadiosaatest meelde jäänud mõte. OMG ma sain seda eelmine aasta nii tunda, et piinlik hakkab. Mõttetult palju tööd, sebimist ja tulemus null. Nüüd võtan asja Chill'imalt ja mu õpitulemused on siiamaani olnud kõik positiivsed. Ka matemaatikas, vanad lugejad juba teavad kui hädas ma olin. OMG! Muidugi eelneva aasta alguses ei saanud ma aru miks topitakse x-se ja muid tähti tehtesse ning kuidas numbrid valemisse panna jpm. Ma ei olnud seda õppinud ja olen hakanud tegema kõige lihtsamat asja - tunnis kuulama. Sellest ju kõik algab. Alles eelmisel aastal õppisin ma õppima.
Hinnete kohapealt oskan ma nii öelda, et matemaatikas on mul kaks kolme. Keemias üks neli ja üks viis. Aga pooled tööd on kättesaamata.
Kommentaarid
Postita kommentaar