Hiljuti koolikaaslasega oma blogist rääkides selgus, et näiteks tema arvates on minu kirjutised küllaltki avameelesed. Ise ma nii ei ole arvanud, sest minu meelest saaks ka rohkemalt. Enamus sündmusi minu elust nendesse ridadesse siiski ei jõua. Vabandust, kui kellelegi pettumuse pidin nüüd valmistama. Põhilise info saab ikkagi kätte, muret pole vaja tunda.
Viimasel ajal on üldse mul, võrreldes eelnevate perioodidega minu elus, kirjutamine suhteliselt soiku jäänud. Gümnaasium võtab oma aja, motivatsioon ja fookus on suunatud muule. Seega võib selline kirjutamiskriis üsna pikalt kesta, mida oskan põhjendada vaid nii, et ma ei näe hetkel mõtet eriti tegeleda tegevusega, millega ma oma tulevikuga ei seosta.
Eile käisin Tartu Ülikoolis tudengivarjuks ehk vaatamas kuidas ühe eriala õpilased õppivad ja tegutsevad. Olime Maarjamõisa haiglas, kuulasime loengut leukeemiast, s.t valge veresust ehk verevähist. Käisime seda põdevatel patsientidel külas ja nendega rääkimas. Loeng mulle meeldis, patsiendid olid vaatamata oma haigusele altid kõnelema (üks iseärasuse tõttu vähem, teine rohkem).
Mäletan oma kogemust, mis oli Õ-U-D-N-E. Pidin samuti rääkima ja see ei olnud üldse tore. Aga muidugi minul oli hingelisem asi kui leukeemia...samas ei pruugi, ei tea ikkagi mida tegelikult inimene tunda võib olenemata murest. Ma ei pea samuti ennast erandiks. Minu juhusest rääkides, siis jah, ma olin ka kunagi soodapeaga nõus minema tudengitele kõnelema. See oli suhteliselt ruttu pärast seda kui ma oma diagnoosi - raske depressioon - kätte sain. Seega olin isegi veel parajas šokis ja segaduses. Noo ju nad tahtsid piisavalt "hullu". 😄 Aga ma ei olnud nõus seal nendega väga pikalt olema. Katkestasin suhteliselt ruttu nende õppetöö minu peal. Tundsin väga suurt ebamugavust (endalgi raske). Pealegi toimus ka muigamist, mis raputas veelgi soola sellele pahale tundele.
Ka eile ei jäänud õppejõud haiguslugudest rääkides igal sõnal tõsiseks, mis mind häiris. Seega, kui ma mõtlen enda ajale tagasi, siis kuidas küll minuga lood olid? Ei tea. Halb oleks teada kah...! Eks inimesi ongi erinevaid, nii on ka ameti esindajaid, ole kas eesti keele õpetaja või poliitik.
Loeng oli põnev ikkagi, mis sellest et tahest tahtmata kõigist sõnadest ma aru ei saanud: kõiki haigusi ei tea, eriti need pikki ja keerulisi sõnu. Nüüd tunnen küll nendele õpilastele (mis sest et tol hetkel oli neid ainult kaks) kellele ma eelmise aasta lõpus tegin ettekande lastetusest ja keerasin selle nii meditsiiniliseks kui see vähegi võimalik oli. Ma sellest ei räägi kuidas klass mind esitluse aeg vaatas. 😂
Hematoloogias olin ma koos neljanda kursusega, kuid sellega minu päev ei lõppenud. Peale seda käisime ka teise kursuse füsioloogia praktikumis, mis toimus Biomeedikumis. Kõik meeldis. Teema oli huvitav. Kuid puhas füüsika ja arvutused. See ajas pea suitsema ja aju kärssama. Suhteliselt raske oli ree peal püsida. Lohutasin ennast seal vaikselt istudes ja kuulates, et ma ei peagi seda oskama. Aga lolli inimese tunne jäi küll sisse. Pole hullu! Algselt oli ka plaan minna anatoomia praktikumi vaatama ehk laipade lahkamine ja nt päris südame või kopsu vaatamine, aga loobusime, sest muidu oleks päev liiga pikaks läinud.
Viimasel ajal on üldse mul, võrreldes eelnevate perioodidega minu elus, kirjutamine suhteliselt soiku jäänud. Gümnaasium võtab oma aja, motivatsioon ja fookus on suunatud muule. Seega võib selline kirjutamiskriis üsna pikalt kesta, mida oskan põhjendada vaid nii, et ma ei näe hetkel mõtet eriti tegeleda tegevusega, millega ma oma tulevikuga ei seosta.
Mäletan oma kogemust, mis oli Õ-U-D-N-E. Pidin samuti rääkima ja see ei olnud üldse tore. Aga muidugi minul oli hingelisem asi kui leukeemia...samas ei pruugi, ei tea ikkagi mida tegelikult inimene tunda võib olenemata murest. Ma ei pea samuti ennast erandiks. Minu juhusest rääkides, siis jah, ma olin ka kunagi soodapeaga nõus minema tudengitele kõnelema. See oli suhteliselt ruttu pärast seda kui ma oma diagnoosi - raske depressioon - kätte sain. Seega olin isegi veel parajas šokis ja segaduses. Noo ju nad tahtsid piisavalt "hullu". 😄 Aga ma ei olnud nõus seal nendega väga pikalt olema. Katkestasin suhteliselt ruttu nende õppetöö minu peal. Tundsin väga suurt ebamugavust (endalgi raske). Pealegi toimus ka muigamist, mis raputas veelgi soola sellele pahale tundele.
Ka eile ei jäänud õppejõud haiguslugudest rääkides igal sõnal tõsiseks, mis mind häiris. Seega, kui ma mõtlen enda ajale tagasi, siis kuidas küll minuga lood olid? Ei tea. Halb oleks teada kah...! Eks inimesi ongi erinevaid, nii on ka ameti esindajaid, ole kas eesti keele õpetaja või poliitik.
Loeng oli põnev ikkagi, mis sellest et tahest tahtmata kõigist sõnadest ma aru ei saanud: kõiki haigusi ei tea, eriti need pikki ja keerulisi sõnu. Nüüd tunnen küll nendele õpilastele (mis sest et tol hetkel oli neid ainult kaks) kellele ma eelmise aasta lõpus tegin ettekande lastetusest ja keerasin selle nii meditsiiniliseks kui see vähegi võimalik oli. Ma sellest ei räägi kuidas klass mind esitluse aeg vaatas. 😂
Kommentaarid
Postita kommentaar