Otsustasin, et nii kaua kui mul on veel vaheaeg kirjutan ma natukene rohkem, ehk järgmistel nädalatel (pluss käesolev) tuleb kaks korda rohkem postitusi. St. et kui olen kribanud korra nädalas, siis nüüd tuleb kaks korda nädalas. Nii kui nii algab mul jaanuari keskpaigast aeg, kus teen üle nädala ühe postituse, sest mul tuleb õppimise suhtes koormust juurde, aga sellest räägin täpsemalt siis kui aeg on käes.
Räägime täna sellisest asjast, millest ma ei ole varem blogis kõne alla võtnud. Teemaks on täielikut girl talk ja võib olla on see postitus rohkem teenager'itele, kes võib olla alles avastavad mida endale näkku panna või mitte ja tahavad võib olla nõuandeid-soovitusi. Ehki saite juba aru, et jutustame meikimisest.
Väike-Maarja Gümnaasiumi lõpetamine, aasta 2013.
Ainult põhikooli lõpetamisel oli mul hull krohvikiht.
Mina lapse-teismelisena ei meikinud ennast üldse.
Siin ma olen 15aastane
2014 (kaks aastat tagasi)
2014 (kaks aastat tagasi) oli mul depressiooni aeg. See juba kirjeldab seda, miks ma olen pildil mitte kõige õnnelikum. Olingi päevast päeva just niiviisi ja ei varjanud (ei tee seda ka nüüd, mis on teatud määral halb) kui mul oli paha tuju.
Vaatan neid juukseid, pikki juukseid, ja mul on raske edasi kirjutada.
Pool aastat enne kadalippu
Mainisin enne jälle depressiooni- ma küll ei taha, kuid jõuan alati oma jutuga just sinna-, kuid tänu sellele, et olin haige hakkasin ma ennast ka meikima. Kui ma haiglast koju sain, siis oli mul ikkagi probleeme iseendaga. See ei tähenda seda, et ma nüüd välja sain, et kõik oli korras. Kõik jätkus, ainult olin piisavalt iseseisev, et mitte endale ohtlik olla. Koju jõudes hakkasin ma ennast motiveerima, üles töötama. Teatavasti ei suuda depressioonis inimene teha kõige tavapärasemaid asju, mida tegelikult inimesed igapäeva elus teevad. Minul oli üks probleemidest õues käimine. Mitte välja tahtmisega oli kaasas madal motivatsiooni tunne, energia puudus. Mind aitas kui ma sättisin ennast. See tegevus andis mulle hea tunde, veidi energiat ja lõppkokkuvõttes ma jõudsin õue, mis oli minu eesmärk. Tollest hetkest sai mulle harjumuseks ennast meikida. Sellises eluperioodis, nagu ma kirjeldasin, mukkisin end toodetelt vähem, aga tihedamini kui nüüd. Tähedab, ma panin endale väiksema koguse näkku, aga tihedamalt. Mulle üldjuhul piisas ripsmetuššist ja puudrist.
Vaikselt eesmärke saavutades
Ajajooksul hakkas tooteid, mida kasutada, juurde tekkima. Hakkasin jälgima osasi youtubereid ja youtube's on teatavasti hästi moes igasugused make up routine laadsete videode tegemine. Sealt sain ka teadmisi juurde: mida, kuidas ja kui palju teha, mis toodeteid kasutada.
Ma ei mäleta, mis järjekorras mida tegema hakkasin. Ebavajalik info ja meelespidamine minu jaoks.
Nüüd ma ennast igapäevaselt ei meigi, kuid vanaajaga arvestades rohkem. Näiteks kooli minnes ma ikka mingil määral teen seda, aga mitte väga tugevalt. Kodus ei tee ma seda kindalasti ja lihtsalt niisama jalutama minnes ka mitte. Kui on sõpradega või perega välja minek või kokkusaamine, siis on vast seda kõige rohkem.
Minu jaoks on tähtsaim end meikida nii, et kaugelt ei ole arusaada, ehk nii et see oleks justkui sinu loomulik ilu.
Meigitoodetelt kasutan kõiki neid igavaid, samasuguseid toodeid mida teisedki. Võite võtta ükskõik millise youtube make up'i video ja vaadata, mul käib see täpselt samamoodi. Nagu näiteks võite vaadata üleval olevast videost.
Kommentaarid
Postita kommentaar