Eile oli väga emotsionaalne päev ja need tunded kõikusid äärmusest-äärmusesse.
Eile oli VKOG-s jõulupidu. See kõik oli nii lahe, et mul oli keeruline isegi und saada. Kusjuures ma kaalusin eelmisel õhtul enne pidu, peo päeva hommikul, tundide ajal ja vahetundidel peost mitte osavõtta ning minema joosta, SELLEPÄRAST et mul oli vaja kinki lunastades esineda (nagu... WHAT??). Aga ma võtsin
ennast kokku teadmisega, et minuga ei saa mitte midagi halba juhtuda. Ma olen kogenud, et kõige parem ravim on vastuhakk "hirmudele". Muidugi oleksin saanud ära laveerida ka nii, et ei oleks ise kinki teinud, poleks ka vastu antud. Aga taotlesingi seda, et ma ei oleks nii arg. Mind ajab ennast ka nii NÄRVI see!!!
Kuid oma emotsionaalse plaani jätsin ma kõrvale ja jõulupidu oli kihvt. Ma üldse ei kahetse, et sinna läksin.
Kordan oma luulerida, mida esitasin: "Siin ongi minu kodu." Koolimaja ongi minu teine kodu. See koolimaja on juba piisavalt kodune, kus olla ja võtta viimast. Inimesi teatakse ja tuntakse. Hommikuvara ei saagi ma muud teha kui inimesi tervitada.
Õpetajadest ma ei räägigi... . Kui sa ise teed tööd, pingutad ja näed vaeva, siis nad väga palju aitavad sind.
Tänu sellele, et meid on vähe (ma ei räägi nimekirjast (seal on ligi 50 õpilast igas klassis) vaid need kes korralikult kohal käivad (ühe klassi arvestuses esineb neid heal juhul kümme)), siis on ka õpetajatel võimalus meid vaadata kui indiviide, mitte suure grupina. Mis tähendab suuremat võimalust saada individuaalset pöördumist. Minu meelest on see super.
Peale selle algas nüüd ka ju vaheaeg. Kui vastata kuidas on minu hinneteseisuga, siis vastan, et normaalselt. Alati saab paremini. Selle veerandi jooksul läks peaaegu kõik positiivselt. Nüüd nädal tagasi sai kooliaasta esimene kaks korjatud, kuid hinne saab varsti füüsikas ära likvideeritud. Kindlasti on see aasta mul paremad tulemused kui oli seda eelmine. Arvestades, et eelmisel olid mul matemaatikas kõik tööd kahed, nüüd on vähemalt kolmedki. Keemias olid samuti kahed, nüüd neljad-viied jne. Seega vaikselt samm-sammult kõnnin ülespoole.
Eile oli VKOG-s jõulupidu. See kõik oli nii lahe, et mul oli keeruline isegi und saada. Kusjuures ma kaalusin eelmisel õhtul enne pidu, peo päeva hommikul, tundide ajal ja vahetundidel peost mitte osavõtta ning minema joosta, SELLEPÄRAST et mul oli vaja kinki lunastades esineda (nagu... WHAT??). Aga ma võtsin
 |
| Koolis |
Kuid oma emotsionaalse plaani jätsin ma kõrvale ja jõulupidu oli kihvt. Ma üldse ei kahetse, et sinna läksin.
Kordan oma luulerida, mida esitasin: "Siin ongi minu kodu." Koolimaja ongi minu teine kodu. See koolimaja on juba piisavalt kodune, kus olla ja võtta viimast. Inimesi teatakse ja tuntakse. Hommikuvara ei saagi ma muud teha kui inimesi tervitada.
Õpetajadest ma ei räägigi... . Kui sa ise teed tööd, pingutad ja näed vaeva, siis nad väga palju aitavad sind.
Tänu sellele, et meid on vähe (ma ei räägi nimekirjast (seal on ligi 50 õpilast igas klassis) vaid need kes korralikult kohal käivad (ühe klassi arvestuses esineb neid heal juhul kümme)), siis on ka õpetajatel võimalus meid vaadata kui indiviide, mitte suure grupina. Mis tähendab suuremat võimalust saada individuaalset pöördumist. Minu meelest on see super.
Peale selle algas nüüd ka ju vaheaeg. Kui vastata kuidas on minu hinneteseisuga, siis vastan, et normaalselt. Alati saab paremini. Selle veerandi jooksul läks peaaegu kõik positiivselt. Nüüd nädal tagasi sai kooliaasta esimene kaks korjatud, kuid hinne saab varsti füüsikas ära likvideeritud. Kindlasti on see aasta mul paremad tulemused kui oli seda eelmine. Arvestades, et eelmisel olid mul matemaatikas kõik tööd kahed, nüüd on vähemalt kolmedki. Keemias olid samuti kahed, nüüd neljad-viied jne. Seega vaikselt samm-sammult kõnnin ülespoole.
Kommentaarid
Postita kommentaar