Hiljuti (okei.. kuuaega tagasi) saadeti mulle meili peale artikkel, mis on täis psühholoogilist arutlust pealkirjaga "Õpi lahti laskma". Jätan lingi SIIA!
Pärast sellist lugemist tekitas jutt minus palju mõtteid. Kas ja kui palju kannan mina oma 19aasta jooksul korjatud kogemusi endaga kaasas.
Kindlasti on seda piisavalt, et mingil määral häirib see minu tänapäevast elu. Mis on tegelikult väga vale ja nii ei tohiks olla. Mul väga raske minna klassi ette või tahvlile midagi tegema. Piisab vähesest: naeruturtsatus, kommetaar, pilk (ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.. nagu raffaello) (NB! jutt ei käi käesoleva kooli kohta) ja kui see on pidev, siis nagu ütles üks lauljanna, et see on see, mis jääb hinge ning ei kao ära. Muidugi on teatud asjad, millest ma olen üle saanud. Nagu näiteks ebasotsiaalsusest. Minuga võib olla natuke raske suhtlema hakata, sest olen inimeste suhtes suhteliselt ettevaatlik. Õpetajate vastu on mul siiamaani, ma ei saa midagi teha, allergia. Kuigi põhjus puudub. Milletõttu ma tunnen muret oma uurimustöö suhtes. Ma küll veel ei kirjuta, aga kui see aeg kätte jõuab, siis on vaja juhendajaga aktiivselt suhelda. Aga ma usun, et kui ma olen, ja olengi sellest oma nõrgast küljest teadlik ning teadvustan endale, siis suudan ennast käsile võtta. Kindlasti on VÄGA tähtis, kes minu juhendajaks saab. Grupitööga kipub mul siiski ka keerulisemad lood olema. Ma ei oska kuidagi ennast aktiivseks lülitada. Õnneks selliseid koostegemisi ei tehta väga tihti.
Teine juhtum, mis on minu elus olnud samuti keeruline, kuid andnud mulle rohkem kui võtnud, on depressiooni aeg. Kui ma alustan negatiivsemast ja arvestades seda fakti, et mida olen ma ka olevikku kaasa toonud, siis pean suhteliselt kaua mõtlema. Võib olla, et haridustee on pikemaks läinud. Samuti need päevad olid õudsad, mil ma olin haiglas. Ja muidugi, kes ravimeid tarvitada tahaks, ka see on halb pool. Aga need on niivõrd tühi-tähi sellekõrvalt mis sealt saanud olen.
Ma võin öelda, et sain esmaklassilist abi ja isiklikku pöördumist ning pühendumist. Minuga tegeleti absoluutselt igapäevaselt. Kui olen kellelegi rääkinud palju minuga koostööd tehti, siis on inimesed päris imestanud. Muidugi olin ma alati aldis arsti nõuandeid täitma. Välja arvatud jäi minu peal tegemata EKR (sellest mõni teine postitus). Liikudes heade asjade juurde tagasi, kui ei oleks juhtunud see mida siin hetkel kirjeldan, siis poleks ma mitte mingil juhul gümnaasiumis. Millest täpsemalt võite lugeda siit: link - seal on hästi lühidalt kokku võetud. Tänu sellele kohtusin ma väga lahedate inimestega, kes ei jäänud minu ellu, aga jäid südamesse (välja arvatult ühe erandiga). Kuid nad andsid mulle jõudu, julgust... kõike. Käisid küll nagu külalised minu elust läbi, aga sellest piisas.
See aitas mul tõmmata joone suitsetamisele ja joomisele.
Tollest ajast pärineb ka minu mõte, et teha midagi sellist mida väga armastan ja veel: õppisin enesele andeks andma, olukordadega leppima, oma tunnetega toime tulema ja aktsepteerima - tulemus psühholoogiga tehtud tööst.
Kindlasti on väga palju muidki asju minevikust, mida kaasa on võetud - minevik siiski vormib meid, teeb sellisteks nagu NÜÜD oleme. Lapsepõlvest tuleb kõige enam meiega kaasa, alates lauakommetest kuni õpiharjumusteni.
See minevik on nii valus, kuid tore ka. Lõpetuseks ma tsiteerin novellist "Monument", mille kirjanikuks on Enn Vetemaa ja mis sobib hästi kirjeldamaks minu seisukohta minevikuga: "Te kõik olite ju omamoodi armasad, ent eemalt, kullakesed, olete veel armsamad."
Pärast sellist lugemist tekitas jutt minus palju mõtteid. Kas ja kui palju kannan mina oma 19aasta jooksul korjatud kogemusi endaga kaasas.
Kindlasti on seda piisavalt, et mingil määral häirib see minu tänapäevast elu. Mis on tegelikult väga vale ja nii ei tohiks olla. Mul väga raske minna klassi ette või tahvlile midagi tegema. Piisab vähesest: naeruturtsatus, kommetaar, pilk (ütleb ju rohkem kui tuhat sõna.. nagu raffaello) (NB! jutt ei käi käesoleva kooli kohta) ja kui see on pidev, siis nagu ütles üks lauljanna, et see on see, mis jääb hinge ning ei kao ära. Muidugi on teatud asjad, millest ma olen üle saanud. Nagu näiteks ebasotsiaalsusest. Minuga võib olla natuke raske suhtlema hakata, sest olen inimeste suhtes suhteliselt ettevaatlik. Õpetajate vastu on mul siiamaani, ma ei saa midagi teha, allergia. Kuigi põhjus puudub. Milletõttu ma tunnen muret oma uurimustöö suhtes. Ma küll veel ei kirjuta, aga kui see aeg kätte jõuab, siis on vaja juhendajaga aktiivselt suhelda. Aga ma usun, et kui ma olen, ja olengi sellest oma nõrgast küljest teadlik ning teadvustan endale, siis suudan ennast käsile võtta. Kindlasti on VÄGA tähtis, kes minu juhendajaks saab. Grupitööga kipub mul siiski ka keerulisemad lood olema. Ma ei oska kuidagi ennast aktiivseks lülitada. Õnneks selliseid koostegemisi ei tehta väga tihti.
Teine juhtum, mis on minu elus olnud samuti keeruline, kuid andnud mulle rohkem kui võtnud, on depressiooni aeg. Kui ma alustan negatiivsemast ja arvestades seda fakti, et mida olen ma ka olevikku kaasa toonud, siis pean suhteliselt kaua mõtlema. Võib olla, et haridustee on pikemaks läinud. Samuti need päevad olid õudsad, mil ma olin haiglas. Ja muidugi, kes ravimeid tarvitada tahaks, ka see on halb pool. Aga need on niivõrd tühi-tähi sellekõrvalt mis sealt saanud olen.
Ma võin öelda, et sain esmaklassilist abi ja isiklikku pöördumist ning pühendumist. Minuga tegeleti absoluutselt igapäevaselt. Kui olen kellelegi rääkinud palju minuga koostööd tehti, siis on inimesed päris imestanud. Muidugi olin ma alati aldis arsti nõuandeid täitma. Välja arvatud jäi minu peal tegemata EKR (sellest mõni teine postitus). Liikudes heade asjade juurde tagasi, kui ei oleks juhtunud see mida siin hetkel kirjeldan, siis poleks ma mitte mingil juhul gümnaasiumis. Millest täpsemalt võite lugeda siit: link - seal on hästi lühidalt kokku võetud. Tänu sellele kohtusin ma väga lahedate inimestega, kes ei jäänud minu ellu, aga jäid südamesse (välja arvatult ühe erandiga). Kuid nad andsid mulle jõudu, julgust... kõike. Käisid küll nagu külalised minu elust läbi, aga sellest piisas.
See aitas mul tõmmata joone suitsetamisele ja joomisele.
Tollest ajast pärineb ka minu mõte, et teha midagi sellist mida väga armastan ja veel: õppisin enesele andeks andma, olukordadega leppima, oma tunnetega toime tulema ja aktsepteerima - tulemus psühholoogiga tehtud tööst.
Kindlasti on väga palju muidki asju minevikust, mida kaasa on võetud - minevik siiski vormib meid, teeb sellisteks nagu NÜÜD oleme. Lapsepõlvest tuleb kõige enam meiega kaasa, alates lauakommetest kuni õpiharjumusteni.
See minevik on nii valus, kuid tore ka. Lõpetuseks ma tsiteerin novellist "Monument", mille kirjanikuks on Enn Vetemaa ja mis sobib hästi kirjeldamaks minu seisukohta minevikuga: "Te kõik olite ju omamoodi armasad, ent eemalt, kullakesed, olete veel armsamad."
Kommentaarid