Mõtlesin täna kirjutada usust, sellega seonduvast vabadusest, jõulu ja kiriku vahelisest suhtest minu jaoks, üldse mis teemast kuulnud olen.
Ma võin kohe öelda, et mul puudub suhe kiriku ja jumalaga. Mind on kasvatatud kui ateistina, kus jumala nime võetakse suhu kui etteheitena: "oh jumal küll", "issand jumal", "jumal kui jube see on". Vastandiga kehtib sama reegel. Siinkohal on meie perel kindel arusaam, milleks on karjuv ei! Me ei võta osa jumalateenistusest ega muust (heal juhul lähme jõulude aeg kirikusse kontserti kuulama) ja kindlasti kristlaste jaoks kasutame nende sõnavara ebaeetiliselt. Meie jaoks ei ole jumal tõestatud fakt.
Kui räägin edasi sõnaga "meie", siis ei ole ma nii kindel, kas perekond, kus üles kasvanud olen, tolereerib usklikke inimesi. Vist siiski mitte... . Kui pere jõulupeol rääkisin, et võtsin sel aastal osa kristlikest jõuludest kirikus tekkis ruumi väike ohe. Kohe ära mainides, et ma ei ole usklik ega hakka ka, jäid nad rahulikuks. Nende jõulude tähistamine oli samas stiilis nagu ükskõik kus: mängiti mänge, söödi-joodi, räägiti juttu. Vahepeal peeti küll jumalateemaline kõne, kus räägiti kui hea on jumal, miks usk on parim ja mitteuskumine halb - see oli ka kõik.
Seega pean kirjutama nüüd mina-vormis, sest 100% minu ning pere arvamus kokku ei lähe. Ma aktsepteerin inimesi täpselt sellistena nagu on nad. Seda muidugi piirini mil mulle või minu perele hakkatakse liiga tegema, siis oleme vihavaenlased. Siinkohal kehtib sama mõte, kui oled inimene suure algus tähega, siis mind ei häiri kui oled usklik või palvetad. Oleme ikkagi demokraatlik riik, mis tähendab, et meil kehtib usuvabadus ning olen kindla vaatega, et mitte kellelegi ei tohi ette dikteerida mida võib teha. Samastan selle mõttevabadusega. Kõigil on võimalus arvata, mõelda ning öelda.
Mis mind enim häirib on oma usu peale pressimine. Palun mõtle ise nii kui tahad, räägi, arva; aga miks on vaja üritada teisi ära pöörata. Mida ma ka natuke ei suuda mõista on see, et miks ollakse pahased kui mina jumalat ei usu. Miks on nende usk nii õige, et mitte kaasaminek on patt. Nad tunnevad sellepärast ikkagi kahju- või pahameelt. Nagu olen arusaanud on vihastamine usutegelaste jaoks ebaõige ja pärast emotsiooni palutakse alati jumalalt andeks. Ometigi oleme kõik inimesed ning tunneme. Seda ka varjatud kujul, nagu võib olla eelpool kirjeldatud. Üldse on mul tunne, et usuga käib kaasas keelud keelu järel või palju "peab" sõnaga seonduvat.
Enne mainitud kristlaste jõulupeost veel, olin eelnevalt sinna minnes natuke mures kas ikka sobin sellisesse seltskonda, kus mina olen täielikult vanapagan. Põdesin, et solvan neid kes usuvad kui sinna kohale kobin. Kuid sõbranna rahustas mu üsna ruttu maha, pidavat mitte olema tähtis, mis sest et olime kirikus. Üldse oleme varemgi temaga usuteemal rääkinud. Ütlen kohe ära, et seda on olnud vähe ja enam jaolt olen mina vestust alustanud, kuna mulle vahepeal, vanast harjumusest, meeldib inimese mõttemaailmas sorada. Mina tunnen, et tema mulle oma arusaamu peale ei suru ja vähemalt üritame mõista üksteist. Niiviisi mõistan keda iganes, kes austab ka mind.
Ma võin kohe öelda, et mul puudub suhe kiriku ja jumalaga. Mind on kasvatatud kui ateistina, kus jumala nime võetakse suhu kui etteheitena: "oh jumal küll", "issand jumal", "jumal kui jube see on". Vastandiga kehtib sama reegel. Siinkohal on meie perel kindel arusaam, milleks on karjuv ei! Me ei võta osa jumalateenistusest ega muust (heal juhul lähme jõulude aeg kirikusse kontserti kuulama) ja kindlasti kristlaste jaoks kasutame nende sõnavara ebaeetiliselt. Meie jaoks ei ole jumal tõestatud fakt.
Kui räägin edasi sõnaga "meie", siis ei ole ma nii kindel, kas perekond, kus üles kasvanud olen, tolereerib usklikke inimesi. Vist siiski mitte... . Kui pere jõulupeol rääkisin, et võtsin sel aastal osa kristlikest jõuludest kirikus tekkis ruumi väike ohe. Kohe ära mainides, et ma ei ole usklik ega hakka ka, jäid nad rahulikuks. Nende jõulude tähistamine oli samas stiilis nagu ükskõik kus: mängiti mänge, söödi-joodi, räägiti juttu. Vahepeal peeti küll jumalateemaline kõne, kus räägiti kui hea on jumal, miks usk on parim ja mitteuskumine halb - see oli ka kõik.
Seega pean kirjutama nüüd mina-vormis, sest 100% minu ning pere arvamus kokku ei lähe. Ma aktsepteerin inimesi täpselt sellistena nagu on nad. Seda muidugi piirini mil mulle või minu perele hakkatakse liiga tegema, siis oleme vihavaenlased. Siinkohal kehtib sama mõte, kui oled inimene suure algus tähega, siis mind ei häiri kui oled usklik või palvetad. Oleme ikkagi demokraatlik riik, mis tähendab, et meil kehtib usuvabadus ning olen kindla vaatega, et mitte kellelegi ei tohi ette dikteerida mida võib teha. Samastan selle mõttevabadusega. Kõigil on võimalus arvata, mõelda ning öelda.
Mis mind enim häirib on oma usu peale pressimine. Palun mõtle ise nii kui tahad, räägi, arva; aga miks on vaja üritada teisi ära pöörata. Mida ma ka natuke ei suuda mõista on see, et miks ollakse pahased kui mina jumalat ei usu. Miks on nende usk nii õige, et mitte kaasaminek on patt. Nad tunnevad sellepärast ikkagi kahju- või pahameelt. Nagu olen arusaanud on vihastamine usutegelaste jaoks ebaõige ja pärast emotsiooni palutakse alati jumalalt andeks. Ometigi oleme kõik inimesed ning tunneme. Seda ka varjatud kujul, nagu võib olla eelpool kirjeldatud. Üldse on mul tunne, et usuga käib kaasas keelud keelu järel või palju "peab" sõnaga seonduvat.
Enne mainitud kristlaste jõulupeost veel, olin eelnevalt sinna minnes natuke mures kas ikka sobin sellisesse seltskonda, kus mina olen täielikult vanapagan. Põdesin, et solvan neid kes usuvad kui sinna kohale kobin. Kuid sõbranna rahustas mu üsna ruttu maha, pidavat mitte olema tähtis, mis sest et olime kirikus. Üldse oleme varemgi temaga usuteemal rääkinud. Ütlen kohe ära, et seda on olnud vähe ja enam jaolt olen mina vestust alustanud, kuna mulle vahepeal, vanast harjumusest, meeldib inimese mõttemaailmas sorada. Mina tunnen, et tema mulle oma arusaamu peale ei suru ja vähemalt üritame mõista üksteist. Niiviisi mõistan keda iganes, kes austab ka mind.
Kommentaarid
Postita kommentaar