Head uut aastat!
Kuigi jäin aastavahetuseks haigeks (mingi räme viirus on liikvel) on mul täna parem ja saan teha oma lubatud teise postituse sel nädalal. Nii kaua kui olen blogi pidanud on mul traditsiooniks olnud teha viimasel kuupäeval aasta kokkuvõte. Teen ka nüüd, hilinemisega küll.
Märts on minu sünnipäeva kuu. Nagu viimasel ajal kombeks, siis tähistan sõpradega ja perega üldjuhul eraldi. Semudega käisime väljas söömas ning perega olime kodus. Kingituseks olid ehted, rahustav värviraamat ja šokolaad, pliiatsid.
Ma ei mäleta kas see oli aprillis või mais, aga tuli vabatahtliku töö teema kooli. Töö seisnes õpilaste aitamises, et nad ei lahkuks koolist, õpiksid ikka edasi ja saaksid hakkama. Ma tegin "targa" otsuse ja nõustusin seda tegema. Tegelikult oli see väga vale valik. Mulle meeldib inimesi aidata, aga tol hetkel nägin ma ise kurja vaeva, et hakkama saada. P.S! Depressioon! Selleks ajaks oli karmimast perioodist möödas alla aasta, mis on tolle haiguse puhul väga lühike aeg. Käisin veel psühhoteraapias. Abi vajaja ei saa olla kunagi abistaja. Egoismi olen endas pidanud ikka kasvatama. Mina olen iseendale kõige tähtsam, mitte keegi ei seisa minu eest kui ainult ise, mida teen või ütlen vastutan ka järgnevalt.
31. mail oli viimane päev koolis. Meil oli teatud tunnid. Me saime töid kätte ja sealt tuli hunnik kahtesi. Kui ma olin selle ajani kindel, et kõik saab korda; mul on veel neli nädalat aega, et töid järgi vastata; siis nüüd olin pettunud ja masendunud. Tundsin, et ma taha tulla ja venitada töid vaevu kolmedele ning olla 11.klassis samasugune hädavares. Sealt tuli ka otsus võtta 10.klass uuesti. Ma ei kahetse. Oma endiste klassikaaslastega saan ma ikka läbi käia ja see ei ole takistus. Augustilõpus direktoriga rääkides oli ta mind nõus 10. jätma.
Suve alguses lõppes mul juba enne nimetatud psühhoteraapia. Siiani on läinud positiivselt ja ma ei ole pidanud tagasi pöörduma. Minu meelest sai lõpp tehtud õige aegselt. Me oleme küll vahepeal paar meili minu huvides vahetanud, aga kõik on olnud positiivne.
Vaheajal ei viitsinud ma koju passima jääda ja seega läksin tööle Tartu Chi restorani. Just sellisele ametikohale kus oli kõige rohkem abi vaja ehk nõudepessu, vajadusel aitasin ka kokki. Seal oli tähtis kiirus, korralikus ja vastupidavus. Kindlasti tahan ma ka järgmine suvi tööle minna. Nüüd on teatud määral ka kogemust ja võib olla natuke rohkem võimalusi.
Septembrist läksin taas kooli. Kui aasta alguses olidki mul kahed, siis nüüd selle poole aasta jooksul olen suutnud endale ühe kahe tekitada. Muidugi võiksid hinded olla veel paremad, aga nagu olen juba korduvalt maininud, siis lähen rahulikult üles poole.
Novembris käisin ka tudengivarjuks Tartu Ülikoolis. Mis oli omamoodi lahe kogemus ja mida soovitan kõigile, kes tahavad oma otsuses veenduda või läbi ühe päeva ülikoolis valiku teha.
Teine poolaasta ongi läinud õppimise täheall ja paremini oma eesmärke saavutades. Ehk vaikselt tekib juba edu. Ka iseennast on ületatud: alates jõululuuletuse ettekandmisest kuni psühhoteraapia lõpetamiseni.
Ma tahan igast asjast, mis mulle pakutakse kinni võtta. Igast võimalusest, mis mulle antakse võtta viimast ja mitte kunagi öelda nende samadele hetkedele ei. Ma tahan edasi kasvada ja areneda. Vahel trotsides küll saatust, kui see teeb oma keerdkäike ja vahel hakkab mulle vastu, aga minna ikka edasi ja elada. Ma olen tänulik neile, kes on mind natukenegi aidanud, toetanud ja olnud minuga. Nii mõtetes kui ka sõnas olen mina teiega.
***
Eelmise aasta kokkuvõtet saate lugeda siit: Goodbye twenty-fifteen
Kuigi jäin aastavahetuseks haigeks (mingi räme viirus on liikvel) on mul täna parem ja saan teha oma lubatud teise postituse sel nädalal. Nii kaua kui olen blogi pidanud on mul traditsiooniks olnud teha viimasel kuupäeval aasta kokkuvõte. Teen ka nüüd, hilinemisega küll.
Aasta 2016 jaanuaris olin 10. klassis nagu praegugi. Ma tean, et mul on haridustee läinud liiga pikaks, olen isegi sellepärast kurb. Kevadel saab neli aastat põhikooli lõpust. Vähesed teavad miks ma tegelikult seda tranglit teen. Midagi olen ka varasemastes postitustes maininud. Eelmine kooliaasta oli raskem. Käisin hindeid parandamas, enam jaolt õnnestus, kõige suurem kurjam oli mul matemaatikaga. Humanitaarainetega läks hästi, olin neid varem ka õppinud, mitte nagu reaalained. Veel tagasi vaadates on alandav mõelda, et kui teised õppisid keemiat, füüsikat, siis mina nagu... pidin õppima koristust. Thank you god, et loonud võimalusi selle olukorra parandamiseks. Mul on olnud uskumatult palju õnne. Ausalt on põhikooli õpetajad öelnud, et ei saa aru, miks sulle see määrati. Kogu lugupidamise juures, ma ka mitte.
Märts on minu sünnipäeva kuu. Nagu viimasel ajal kombeks, siis tähistan sõpradega ja perega üldjuhul eraldi. Semudega käisime väljas söömas ning perega olime kodus. Kingituseks olid ehted, rahustav värviraamat ja šokolaad, pliiatsid.
Ma ei mäleta kas see oli aprillis või mais, aga tuli vabatahtliku töö teema kooli. Töö seisnes õpilaste aitamises, et nad ei lahkuks koolist, õpiksid ikka edasi ja saaksid hakkama. Ma tegin "targa" otsuse ja nõustusin seda tegema. Tegelikult oli see väga vale valik. Mulle meeldib inimesi aidata, aga tol hetkel nägin ma ise kurja vaeva, et hakkama saada. P.S! Depressioon! Selleks ajaks oli karmimast perioodist möödas alla aasta, mis on tolle haiguse puhul väga lühike aeg. Käisin veel psühhoteraapias. Abi vajaja ei saa olla kunagi abistaja. Egoismi olen endas pidanud ikka kasvatama. Mina olen iseendale kõige tähtsam, mitte keegi ei seisa minu eest kui ainult ise, mida teen või ütlen vastutan ka järgnevalt.
31. mail oli viimane päev koolis. Meil oli teatud tunnid. Me saime töid kätte ja sealt tuli hunnik kahtesi. Kui ma olin selle ajani kindel, et kõik saab korda; mul on veel neli nädalat aega, et töid järgi vastata; siis nüüd olin pettunud ja masendunud. Tundsin, et ma taha tulla ja venitada töid vaevu kolmedele ning olla 11.klassis samasugune hädavares. Sealt tuli ka otsus võtta 10.klass uuesti. Ma ei kahetse. Oma endiste klassikaaslastega saan ma ikka läbi käia ja see ei ole takistus. Augustilõpus direktoriga rääkides oli ta mind nõus 10. jätma.
Suve alguses lõppes mul juba enne nimetatud psühhoteraapia. Siiani on läinud positiivselt ja ma ei ole pidanud tagasi pöörduma. Minu meelest sai lõpp tehtud õige aegselt. Me oleme küll vahepeal paar meili minu huvides vahetanud, aga kõik on olnud positiivne.
Vaheajal ei viitsinud ma koju passima jääda ja seega läksin tööle Tartu Chi restorani. Just sellisele ametikohale kus oli kõige rohkem abi vaja ehk nõudepessu, vajadusel aitasin ka kokki. Seal oli tähtis kiirus, korralikus ja vastupidavus. Kindlasti tahan ma ka järgmine suvi tööle minna. Nüüd on teatud määral ka kogemust ja võib olla natuke rohkem võimalusi.
Septembrist läksin taas kooli. Kui aasta alguses olidki mul kahed, siis nüüd selle poole aasta jooksul olen suutnud endale ühe kahe tekitada. Muidugi võiksid hinded olla veel paremad, aga nagu olen juba korduvalt maininud, siis lähen rahulikult üles poole.
Novembris käisin ka tudengivarjuks Tartu Ülikoolis. Mis oli omamoodi lahe kogemus ja mida soovitan kõigile, kes tahavad oma otsuses veenduda või läbi ühe päeva ülikoolis valiku teha.
Teine poolaasta ongi läinud õppimise täheall ja paremini oma eesmärke saavutades. Ehk vaikselt tekib juba edu. Ka iseennast on ületatud: alates jõululuuletuse ettekandmisest kuni psühhoteraapia lõpetamiseni.
Ma tahan igast asjast, mis mulle pakutakse kinni võtta. Igast võimalusest, mis mulle antakse võtta viimast ja mitte kunagi öelda nende samadele hetkedele ei. Ma tahan edasi kasvada ja areneda. Vahel trotsides küll saatust, kui see teeb oma keerdkäike ja vahel hakkab mulle vastu, aga minna ikka edasi ja elada. Ma olen tänulik neile, kes on mind natukenegi aidanud, toetanud ja olnud minuga. Nii mõtetes kui ka sõnas olen mina teiega.
***
Eelmise aasta kokkuvõtet saate lugeda siit: Goodbye twenty-fifteen
Kommentaarid
Postita kommentaar