Ma kirjutan kohe ära, enne kui unustan, teemal kui tihedalt hakkab nüüd postitusi tulema. Sellel nädalal teen ühe postituse nagu alati. Kuid järgmisest hakkab olema nii, et kirjutan üle nädala ühe postituse, sest peale kooli hakkab mul ka loodus- ja täppisteaduste valdkonnas kursus "Matemaatiline arutlusoskus ja tõestamine", mis kestab 10 nädalat. Seega on mul rohkem teha. Veebruarist pean ma veel enam oma ajakava vaatama, aga sellest räägin siis.
Põhikoolis ma ei suhelnud mitte kellegiga, mõtlen siinkohal ainult koolikeskkonda. Õpetajad küsisid, ma üldjuhul ei vastanud. Kusjuures eelmisel aastal tuli meie kooli üks neiu. Mul jäi suulahti teda vaadates, sest ta oli täpselt samasugune nagu mina vanasti. Aianduskoolis oli üks tüdruk, tervistused siit Laurale :), kes käis ja raputas mind kui ma ei rääkinud, ise öeldes, et räägi nüüd, mul on selline tunne nagu sind polekski siin. See aitas päris kõvasti ning ma olen talle ülitänulik! :)
Teate, ma tegin juba nädala alguses nii lolli asja, et kui ma Dianale rääkisin, siis hakkasime üle bussi kõva häälega naerma. Kui te pole veel korralikult arusaanud minu argusest, siis see kirjeldab kõik. Ühesõnaga, meil oli keemia tunnis vaja kirjutada happe valemeid, mida peab teadma peast. Ma kirjutasin oma lehele valemid ära. Aga teised klassikaaslased olid jännis. Ise teadsin, aga teistele ma ka öelnud. Nägid vaeva... või noh õpetaja kirjutas ette. Diana ütles sellepeale naerdes: "Ah selline sa siis oledki." Teda hämmastas minu käitumine samapalju kui mind ennastki. Ma tol hetkel ei mõelnud nii otse, et "ma teistele ka ei ütle", see kuidagi läks niiviisi. Võib olla kahtlen endas liiga palju. Ei ole harjunud kaasa arutlema, mõtlen küll, aga sõna ütlen vahele harva. Kuigi võiks rohkem, tahaks rohkem.
Olen tähelepannud, et kui ma midagi ütlen, siis õpetajad reageerivad kerge ehmatusega, mis mind ennast ka rivist välja viib. Ma saan aru, et olen küllaltki tagasihoidlik ja vaoshoitud, aga kui öelda natuke energilisemalt "tere" ning sa saad aru inimese imestusest, siis tekib minus tunne, et ütlesin midagi valesti, kuigi tean, et kõik on hästi. Point on selles, et 9 aastat ehk põhikooliaeg löönud tunnis kaasa, sest ma ei soovinud, et keegi minu üle naeraks. Kutsekoolis ma ei huvitunud enam sellest. Nüüd kui tahan olla aktiivsem on seda keeruline teha. See on minu jaoks väga raske teema.
Vahepeal naeran iga asjapeale, võib olla natukene koomiliseltki palju, aga mulle meeldib ironiseerida, et ma itsitan takkajärgi. See mis jäi kunagi tegemata, teen nüüd. Täpselt samamoodi on kooliga ka.
Olen tähelepannud, et kui ma midagi ütlen, siis õpetajad reageerivad kerge ehmatusega, mis mind ennast ka rivist välja viib. Ma saan aru, et olen küllaltki tagasihoidlik ja vaoshoitud, aga kui öelda natuke energilisemalt "tere" ning sa saad aru inimese imestusest, siis tekib minus tunne, et ütlesin midagi valesti, kuigi tean, et kõik on hästi. Point on selles, et 9 aastat ehk põhikooliaeg löönud tunnis kaasa, sest ma ei soovinud, et keegi minu üle naeraks. Kutsekoolis ma ei huvitunud enam sellest. Nüüd kui tahan olla aktiivsem on seda keeruline teha. See on minu jaoks väga raske teema.
Vahepeal naeran iga asjapeale, võib olla natukene koomiliseltki palju, aga mulle meeldib ironiseerida, et ma itsitan takkajärgi. See mis jäi kunagi tegemata, teen nüüd. Täpselt samamoodi on kooliga ka.
Põhikoolis ma ei suhelnud mitte kellegiga, mõtlen siinkohal ainult koolikeskkonda. Õpetajad küsisid, ma üldjuhul ei vastanud. Kusjuures eelmisel aastal tuli meie kooli üks neiu. Mul jäi suulahti teda vaadates, sest ta oli täpselt samasugune nagu mina vanasti. Aianduskoolis oli üks tüdruk, tervistused siit Laurale :), kes käis ja raputas mind kui ma ei rääkinud, ise öeldes, et räägi nüüd, mul on selline tunne nagu sind polekski siin. See aitas päris kõvasti ning ma olen talle ülitänulik! :)
Üldse elan oma ebaõnnestumisi koolis räigelt läbi! Teisipäevane füüsika tund oli ulme. Kusjuures kolm või isegi neli nädalat tagasi tegin oma tööst vigade paranduse ja sel hetkel mõistsin mis ma tegin. Tunnis vaatasin nagu näeks esimest korda. Noo.. ju siis päris selgeks ei saanud, sest keemia (happe valemid) mul vahepeal meelest ära ei läinud.
Alati blogi kirjutades muutun deep'iks ära. Aga mul on kuidagi hea ja vaba oma mõtteid jagada ning läbi selle korrastada. Minu jaoks on sellel teraapiline jõud.
Kommentaarid
Postita kommentaar