Mul on tunne, et olen jätnud natukene vale mulje: mul ei ole alati kõik korras, pole ka igapäevast naeratav ja särav. Muidugi ma põen, närvitsen, nutan, teen vigu - olen kõigest inimene ju. Oma 2016.aasta kokkuvõtva postitusega tahtsingi näidata, et see aasta ei läinud 100% nii nagu mina tahtsin. Võtame näiteks vabatahtliku töö või mitte 10.klassi lõpetamine. Minu isiklikus elus ja ennast vaadates läksid nad ikka rappa küll.
Peale selle olen hästi suur põdeja. Ma põen isegi sellepärast, et ma põen. Muutun vähemalt sisemuselt nukraks kui tekib õpilaste aitamise teema. Närvid on krussis, sest ma ei tea mis teisel poolaastal koolis juhtuda võib. Otsin tihtipeale toa pealt motivatsiooni, jõudu, energiat, et õppida. Olukordi on küll selliseid olnud kui õppimise asemel olen midagi muud teinud. Tihtipeale on mul tunne, et ma tahan rohkem kui ma teen.
Nende olukordade vältimiseks, et teen õppimise asemel midagi muud, on minu meelest ülihead just tähtajad. Näiteks ma tean, et pean esmaspäevaks saama valmis vene keele, matemaatika ja keemia ning selleks ajaks on ka tehtud. Muidugi on lastud tähtaegadest üle. Ma ei saa väita, et poleks seda teinud.
Ja praegugi tunnen, et ma ei jaksa kirjutada ja tahan magama ära minna, sest igapäev on enda tagant sundimine. Mina ei tea... aga ma tunnen nii küll! Ma pean ju sööma tervislikult, pean trenni tegema, tuleb õppida igapäev, saada häid hindeid; uudiseid tuleb ka lugeda, et olla avara silmaringiga. Muidugi siis on väga hea tunne kui need kõik tehtud ka saavad. Aga kui üks asi jääb tegemata, siis... .
Olgu asi ei ole tegelikult nii hull ka. Lihtsalt vaheaeg lõi mu süsteemi, mille olin välja töötanud, sassi. Ja ma olen sellepärast väga kettas. Loodan, et siis kui kool hakkab siis saan rutiini kätte. Mulle meeldib kui mu ajakava jookseb.
Peale selle olen hästi suur põdeja. Ma põen isegi sellepärast, et ma põen. Muutun vähemalt sisemuselt nukraks kui tekib õpilaste aitamise teema. Närvid on krussis, sest ma ei tea mis teisel poolaastal koolis juhtuda võib. Otsin tihtipeale toa pealt motivatsiooni, jõudu, energiat, et õppida. Olukordi on küll selliseid olnud kui õppimise asemel olen midagi muud teinud. Tihtipeale on mul tunne, et ma tahan rohkem kui ma teen.
Nende olukordade vältimiseks, et teen õppimise asemel midagi muud, on minu meelest ülihead just tähtajad. Näiteks ma tean, et pean esmaspäevaks saama valmis vene keele, matemaatika ja keemia ning selleks ajaks on ka tehtud. Muidugi on lastud tähtaegadest üle. Ma ei saa väita, et poleks seda teinud.
Ja praegugi tunnen, et ma ei jaksa kirjutada ja tahan magama ära minna, sest igapäev on enda tagant sundimine. Mina ei tea... aga ma tunnen nii küll! Ma pean ju sööma tervislikult, pean trenni tegema, tuleb õppida igapäev, saada häid hindeid; uudiseid tuleb ka lugeda, et olla avara silmaringiga. Muidugi siis on väga hea tunne kui need kõik tehtud ka saavad. Aga kui üks asi jääb tegemata, siis... .
Olgu asi ei ole tegelikult nii hull ka. Lihtsalt vaheaeg lõi mu süsteemi, mille olin välja töötanud, sassi. Ja ma olen sellepärast väga kettas. Loodan, et siis kui kool hakkab siis saan rutiini kätte. Mulle meeldib kui mu ajakava jookseb.
Kommentaarid
Postita kommentaar