Eile oli see õnnelik ja kaua oodatud päev, mil sain sulgeda ühe peatüki oma elus. Ma saan panna käe südamele ja öelda: Ma olen terve! Ametlikus versioonis alustati minu haiguslugu 12.10.2014 ja lõpetati eile 09.02.2017. Minu ravimisega läks aega üle kahe aasta. Kaks aastat ning raskekujuline depressioon seljatatud. Tundub nii uskumatu, kust olen tulnud ja kuhu jõudnud. Ma alustasin sealt, kust tahtsin ennast ära tappa. Täna vaatab mulle peeglist otsa; just sama inimene, kes 17-aastasena oli jumala kindel, et teda pole vaja; kellel on hoopis risti vastupidised mõtted. Ta on motiveeritud, teab mida tahab, kuhu jõuda, soovib elada.
Minu eesmärgiks oli juba siis, sel halval perioodil, et võtan sealt ikkagi parima. Ükskord psühholoog ütles mulle, et kui teised on oma haiguse tõttu energiast tühjad, siis mina oleksin justkui sellest jõudu juurde saanud. Kui mainisin, et teen seda sihilikult ja mõtlesin juba oma mustemates päevades välja, et kõik hea võtan endale, siis väideldavalt pidi olema seda keeruline teostada. Mis ma sealt head siis võtsin? Alustame pisiasjadest: julguse, enesearmastuse, positiivse meele, elu tahte - kõik, mis oli sel hetkel tänu depressioonile minu elus puudu. Suuremaks asjaks võin nimetada inimese, kes on siiamaani minuga. Tänu depressiooni jäämisele, sain ma üldse gümnaasiumisse minna. Pärast lihtsustatud õppekavaga lõpetamist on võimalus edasi õppida kutseõppes või minna lihttööd tegema, minu jaoks oli seda liiga vähe ja alandav (sõna otseses mõttes). Kuna arst tahtis teada, miks on mulle LÕK määratud, siis lasi testid, mis sellises olukorras mil õppekava määrates tehakse, uuesti teha. Aga see väga ei aidanud, sest lõppkokkuvõtes laiutasime ikkagi käsi ja ei saanud aru miks. Sedasi ma siis võtsingi oma tõendi ja läksin Valga Kaugõppegümnaasiumisse, kus mind hästi vastu võeti. Ma ei oleks eluseeski ilma tõendita mitte kuhugi gümnaasiumisse saanud, see oleks kindlalt välistatud.
Minuga tegid tööd oma ala spetsialistid: psühhiaatrid, psühholoogid. Ma tänan arsti, kes oli minuga kõige raskemal ajal, kelle kohalolekut ja lõputut toetust enim tundsin. Ma olen tänulik arstile, kes suutis mulle lõpuks õiged rohud määrata. Samuti soovin kõike head arstile, kes aitas mul ravi ära lõpetada. Muidugi psühholoog, kes tegi pereteraapiat (mul ei ole siiamaani olnud emaga mitte ühtegi tüli). Järgmisele psühholoogile, kes aitas mul iseennast leida. Aitäh!
Mitte ainult tänud arstidele, vaid kogu mu perekonnale, nad küll ei saanud alguses aru mis toimub, kuid lõpuks mõistsid.
Rohud, muuseas, lõpetasin ma ise juba novembris ära. Mida tegelikult teha ei tohiks. Algselt läksid nad mul meelest ära: võtsin nädalas kord, hommiku asemel õhtul. Lõpuks lõin käega ja enam ei võtnudki. Arst oli küll üllatunud, kui talle sellest rääkisin, aga siiski oli tal minu üle hea meel.
Nii irooniline, kui see ka ei oleks, mul jääb too periood meelde positiivselt. Võib olla on määrav, et kõik läks lõpuks hästi.
Teeme nüüd nii, et võtame selle depressiooni nagu paberi kätte, rebime pooleks, käkerdame ära ja viskame prügikasti. Seda ei ole enam!
Minu eesmärgiks oli juba siis, sel halval perioodil, et võtan sealt ikkagi parima. Ükskord psühholoog ütles mulle, et kui teised on oma haiguse tõttu energiast tühjad, siis mina oleksin justkui sellest jõudu juurde saanud. Kui mainisin, et teen seda sihilikult ja mõtlesin juba oma mustemates päevades välja, et kõik hea võtan endale, siis väideldavalt pidi olema seda keeruline teostada. Mis ma sealt head siis võtsin? Alustame pisiasjadest: julguse, enesearmastuse, positiivse meele, elu tahte - kõik, mis oli sel hetkel tänu depressioonile minu elus puudu. Suuremaks asjaks võin nimetada inimese, kes on siiamaani minuga. Tänu depressiooni jäämisele, sain ma üldse gümnaasiumisse minna. Pärast lihtsustatud õppekavaga lõpetamist on võimalus edasi õppida kutseõppes või minna lihttööd tegema, minu jaoks oli seda liiga vähe ja alandav (sõna otseses mõttes). Kuna arst tahtis teada, miks on mulle LÕK määratud, siis lasi testid, mis sellises olukorras mil õppekava määrates tehakse, uuesti teha. Aga see väga ei aidanud, sest lõppkokkuvõtes laiutasime ikkagi käsi ja ei saanud aru miks. Sedasi ma siis võtsingi oma tõendi ja läksin Valga Kaugõppegümnaasiumisse, kus mind hästi vastu võeti. Ma ei oleks eluseeski ilma tõendita mitte kuhugi gümnaasiumisse saanud, see oleks kindlalt välistatud.
Minuga tegid tööd oma ala spetsialistid: psühhiaatrid, psühholoogid. Ma tänan arsti, kes oli minuga kõige raskemal ajal, kelle kohalolekut ja lõputut toetust enim tundsin. Ma olen tänulik arstile, kes suutis mulle lõpuks õiged rohud määrata. Samuti soovin kõike head arstile, kes aitas mul ravi ära lõpetada. Muidugi psühholoog, kes tegi pereteraapiat (mul ei ole siiamaani olnud emaga mitte ühtegi tüli). Järgmisele psühholoogile, kes aitas mul iseennast leida. Aitäh!
Mitte ainult tänud arstidele, vaid kogu mu perekonnale, nad küll ei saanud alguses aru mis toimub, kuid lõpuks mõistsid.
Rohud, muuseas, lõpetasin ma ise juba novembris ära. Mida tegelikult teha ei tohiks. Algselt läksid nad mul meelest ära: võtsin nädalas kord, hommiku asemel õhtul. Lõpuks lõin käega ja enam ei võtnudki. Arst oli küll üllatunud, kui talle sellest rääkisin, aga siiski oli tal minu üle hea meel.
Nii irooniline, kui see ka ei oleks, mul jääb too periood meelde positiivselt. Võib olla on määrav, et kõik läks lõpuks hästi.
Teeme nüüd nii, et võtame selle depressiooni nagu paberi kätte, rebime pooleks, käkerdame ära ja viskame prügikasti. Seda ei ole enam!
Kommentaarid
Postita kommentaar