Lapsepõlv? Lapsepõlv! Lapsepõlv.
Ma sündisin 1997 Rakvere Haiglas, paar päeva enne ametliku kevade saabumist. Oma perre tulin neljanda lapsena, ees seisavad mul kaks venda ja õde.
Ma olin olnud väga rahulik imik: võisin tundide kaupa magada ja vastukaaluks sama kaua üleval olla. Kuna tegu oli niivõrd rahumeelse inimesega, siis ema mul suurimaid patte ei mäleta.
Kasvasin üles looduse keskel, kus maja ümbritses mets. Mäletan, et käisime viis aastat vanema õega
metsas turnimas, mängimas ja puuke korjamas (olgu, ainult ükskord jäi see elukas külge). Õe eeskujul sai nii mõnigi kord puuotsa ronitud, kuigi ma pigem kartsin hulljulgeid (vähemalt sel ajal see minu jaoks nii oli) asju teha. Pigem oli Kadri see kes istus ladvas ja otse minu kiuste alla ei tulnud. Teiseks meie lemmikpaigaks oli natuke metsast väljas olev krossirada, kus sai ka ringi joostud. Meil oli ka kaks kassi: Miku ja Miisu - millisele lapsele loomad ei meeldiks! Elasime veel koos isa vanematega. Seega kui ema süüa tegi, siis tegi ta seda kokku kaheksale inimesele.
Kui olin kaheksa aastane läksid vanemad lahku. Koos emaga kolisime korterisse. Ma võin öelda, et mul ei tekkinud haavu isa-ema lahku kolimisest. Teatud hetkedel ja olukordades on see parem, kui olla koos.
Juba väiksest peale olin ma olnud nagu pisike psühholoog. Olin ära kuulanud, mõistnud ja seletanud suurtele inimestele miks üks või teine asi just antud hetkel selline on. Mu ema räägib siiamaani, et ka tema käis mulle kurtmas kuna sain temast aru. Muidugi hiljem, "psühholoogina", kui olin vanem (10-12-aastane), hakkas mulle meeldima inimeste närviajamine. Ehk ajasin inimesed omavahel tülli ja siis vaatasin mida nad teevad, kuidas nad käituvad - seega tegin katseid. Füüsikaliselt väga õigeid, sest need olid korduvkatsed. Aga see emale ei meeldinud. Ta hammustas mõtte üsna ruttu läbi.
Mis mulle veel teha meeldis oli, alates sellest ajast kui ära õppisin, kellelegi ettelugemine. Eelkõige oli ema, kes mind kuulas. Kõige huvitavamad olid minu jaoks telekavad. Poolitamiskohad olid nuhtlused. Ükskord olin "vaadatuimaks telekanaliks" asemel veerinud kokku "vaata tuimaks telekanaliks".
Peale selle sobis mulle juba siis lugusi kirjutada. Midagi mul nendest on isegi alles. Luuletusi, vanaema nõudmisel, on mul rohkesti säilitatud.
Ma sündisin 1997 Rakvere Haiglas, paar päeva enne ametliku kevade saabumist. Oma perre tulin neljanda lapsena, ees seisavad mul kaks venda ja õde.
Ma olin olnud väga rahulik imik: võisin tundide kaupa magada ja vastukaaluks sama kaua üleval olla. Kuna tegu oli niivõrd rahumeelse inimesega, siis ema mul suurimaid patte ei mäleta.
Kasvasin üles looduse keskel, kus maja ümbritses mets. Mäletan, et käisime viis aastat vanema õega
Kui olin kaheksa aastane läksid vanemad lahku. Koos emaga kolisime korterisse. Ma võin öelda, et mul ei tekkinud haavu isa-ema lahku kolimisest. Teatud hetkedel ja olukordades on see parem, kui olla koos.
Juba väiksest peale olin ma olnud nagu pisike psühholoog. Olin ära kuulanud, mõistnud ja seletanud suurtele inimestele miks üks või teine asi just antud hetkel selline on. Mu ema räägib siiamaani, et ka tema käis mulle kurtmas kuna sain temast aru. Muidugi hiljem, "psühholoogina", kui olin vanem (10-12-aastane), hakkas mulle meeldima inimeste närviajamine. Ehk ajasin inimesed omavahel tülli ja siis vaatasin mida nad teevad, kuidas nad käituvad - seega tegin katseid. Füüsikaliselt väga õigeid, sest need olid korduvkatsed. Aga see emale ei meeldinud. Ta hammustas mõtte üsna ruttu läbi.
Mis mulle veel teha meeldis oli, alates sellest ajast kui ära õppisin, kellelegi ettelugemine. Eelkõige oli ema, kes mind kuulas. Kõige huvitavamad olid minu jaoks telekavad. Poolitamiskohad olid nuhtlused. Ükskord olin "vaadatuimaks telekanaliks" asemel veerinud kokku "vaata tuimaks telekanaliks".
Peale selle sobis mulle juba siis lugusi kirjutada. Midagi mul nendest on isegi alles. Luuletusi, vanaema nõudmisel, on mul rohkesti säilitatud.
Kooliaeg oli minu jaoks raske ja ebameeldiv. Ma ei tahtnud õppida. Välist survet oli minu jaoks liiga vähe. Kuna julgesin erineda sain ka üheksa aastat selle eest koolis tappa. Emaga olid hästi suured tülid. Alates 12.eluaastast läks kõik pekki. Kui ma põhikooli ära lõpetasin kolisin ma sihilikult, mässumeelsusest, kõigile vastu sõdides teise Eesti otsa.Viimase saavutasin ma ka tülitsedes. Läksin Põlvamaale, täpsemalt Räpina Aianduskooli ja õppisin aiandust. Kõige käigus hakkasin jooma ja suitsetama. Teatud mõttes hea aeg, teisest küljest mitte väga.
Kui ma olin 17aastane sain aru, et midagi on väga valesti. Äkki keset köögiviljanduse tundi tuli ränk soov ennast ära tappa. (Ma olen korduvalt mõelnud, et võiksin oma loo puhtsüdamlikult, nii avameelselt kui see vähegi võimalik on, blogisse kirjutada, aga miski on siiski takistanud.) Mul on õnneks väga tore sõbranna Kessu, kes mind aitas. Ma sain abi, ravi, toetust, tuge - kõik mis sellises olukorras on väga-väga oluline - ja ma tulin depressioonist välja. Ma isegi ei võta enam rohtusi.
Ma millegipärast olen lugenud depressiooni etappi enda jaoks kui lapsepõlve lõppu ja täiskasvanu elu algust. Selle ajajooksul sai selgeks mida tahan, kes ma olla soovin, kuidas oma elu elada ja mis on minu eesmärgid.
Kui ma olin 17aastane sain aru, et midagi on väga valesti. Äkki keset köögiviljanduse tundi tuli ränk soov ennast ära tappa. (Ma olen korduvalt mõelnud, et võiksin oma loo puhtsüdamlikult, nii avameelselt kui see vähegi võimalik on, blogisse kirjutada, aga miski on siiski takistanud.) Mul on õnneks väga tore sõbranna Kessu, kes mind aitas. Ma sain abi, ravi, toetust, tuge - kõik mis sellises olukorras on väga-väga oluline - ja ma tulin depressioonist välja. Ma isegi ei võta enam rohtusi.
Ma millegipärast olen lugenud depressiooni etappi enda jaoks kui lapsepõlve lõppu ja täiskasvanu elu algust. Selle ajajooksul sai selgeks mida tahan, kes ma olla soovin, kuidas oma elu elada ja mis on minu eesmärgid.
Kommentaarid
Postita kommentaar