Elu ei olegi lihtne ja seda tuleb aktsepteerida

Ma tean, et ei ole väga pikalt endast kirjutanud. Kuid selleks on olnud oma põhjus, nimelt otsustas mul arvuti aidaa öelda ning lakkas töötamast. Nüüd mul võimalus korraks maha istuda ja arvut süles mõned read kribada.

Mul on raske leida ühte iseloomustavat sõna, et võtta kokku vastus küsimusele "kuidas mul läinud on". Minu jaoks on käimas imepisike mõõnaperiood. Siinkohal pole midagi imestada, sest elu ongi Ameerika mäed. Minus on kasvanud natuke tuima olekut (sarnane antidepressantide all oleva tundega). Ma ei ole tihtipeale asjadega ja ka endaga rahul, kipun vinguma. Pole tahtmist ka eriti kodus püsida, seega kärutan sealt igal võimalusel eemale ja mind peale esmaspäeva-teisipäeva Tõrvast-Valgast naljalt ei leia. Kindlasti ei saa öelda, et olen leidnud tee depressioonini tagasi, sinnani on ikkagi kilomeetreid minna. Lihtsalt elu ei ole alati ilus ja kõike mida tahad pole saadaval. Võib olla ongi mul liiga palju vedanud ning läinud nii nagu mina tahan, et ongi õige aeg pilvedelt end maha raputada ja jalgadega maad puududa (kala tähtkuju kiiks on teatavasti roosad prillid). Kooliga on selles suhtes korras, et jah, minu motivatsioon on natukene rohkem allpool, kuna olen väsinud, aga ma ei lase sellest end heidudada. Samuti see aasta TULEB 10.klass lõpetada. Minu perekond, suured tänud teile muidugi, on olnud väga kannatlik ja mõistev ning juba nemad väärivad seda autasu. Hiljuti pidingi tegema eesti keeles enda CV ja esiotsa võttis reaalsuse nägemine igasuguse tuju ära. Mulle paistis silma põhiharidus, aastane Räpina Aianduskoolis käik, aasta ravimist ja kaks aastat Valgas õppimist - seega kõik, kindlasti tahan hoopis rohkemat ja aega tagasi keerata ei saa, kuid on võimalus teha paremat tulevikku. 

Kindlasti andis Räpina mulle eluliselt suure kogemuse. Mis oli omamoodi lahe aeg: sain olla veel

Aasta 2014 sai terve öö väljas oldud.

 lapselik, muretu, mida ümbritses mõnusalt pohhuistlik aura. Ma olen mingil määral õnnelik, et tegin asja läbi, sest nüüd tean kes ma olla ei taha. Minu priorideedid on kindlasti kõvasti muutnud. Sel ajal ei pidanud kooli tähtsaks, läksin grupivaimuga kergesti kaasa (mis ei pruukinud olla alati õige, kuid kedagi teist ka oma valikudes ei süüdista, sest iga inimene vastutab oma tegude eest ise). Olen selle poolt, et tuleb elada ka perioodi, kus värvid pea punaseks ja teed mis seaduses on keelatud, kuid kõike mõistuse piires, ilma endale või teistele liiga tehes. Tunnetuslik teema, mida natukene võib aksepteerida, aga ei tohi liiale minna ja vahele jääda. Muidugi sellise jutupeale võtaksid enamus minult lapse kasvatamis õigused juba enne lapse saamist ära ja ega ma ei hakkakski võsukesele vastavat elustiili propageerima. Iga noor inimene peab omad kogemused ise saama ja valikud tegema. Me teeme vigu, haiget, halba elujooksul nii kui nii, seega, et eraldada must valgest ja vastupidi, tuleb ise pea tulle panna. Kogemused rikastavad meid, muudavad tugevamaks. Muidugi on võimalus kukkuma või auku jäädagi ja kõik võib väga kurvalt lõppeda, kuid voodis surrakse, reisil võidakse sind ära röövida ja kõike võib juhtuda kõige tavalisemal jalutuskäigulgi. Minu meelest tuleb eksperimendid, nagu mina Räpinas kogesin, teha noorena ära, et vanemas eas lolliks ei lähe. Minu tutvusringkonnas on olnud inimesi, kes on teismelisena pidanud olema või olnudki ülikorralik ja siis avastanud kolmekümneselt pidutsemise, kuid siis võib olla kahju hoopis suurem. Inimesel sellises vanuses kipub olema pere ja/või töö ning siis võivad kannatada need. Ühesõnaga, seda kõike võib teha, kuid teistele ja endale kahju tegemata.
Paljud ei ole minuga nõus, tean, arvamuste avaldamine ongi üks lõputu diskussioon. Olen õnnelik, et ei ole kasvanud vati sees, kus igal hetkel saanud oma tahtmise. Olen pidanud nägema vaeva. Elu ei olegi lihtne ja seda tuleb võtta nii nagu see on!

Igatahes teate, et olen elus ja terve, ainult natuke tujust ära. Millal ma uuesti kirjutan ei oska öelda. Kuid kui võimalus tekib, teen seda kindlasti. Näeme siis... millalgi!