Ma olen tagasi

Tere! Viimati kirjutasin teile, lugejatele, 5. mail, kuid nüüd olen puhkuselt tagasi. Ma üritan hakata taas kajastama elu ja tegemisi iga nädalaselt, nagu oli see vanasti. Minu aega, mis hõlmab kevadest sügiseni perioodi, jääb päris palju nii väga ilusaid kui ka muret tekitavamaid hetki.

Alustan kõige suuremast – lõpetasin kümnenda klassi! See oli kindlasti üks suurimaid eneseületusi minu elus. Ma ei kahetse mitte ühtegi minutit sellest, et astusin sammu tagasi ja tegin kümnenda klassi uuesti (mitte küll 100%, sest paljud ained sain üle kanda). See oli hädavajalik otsus. 1. septembril sain aktusel üllatuse osaliseks, nimelt anti mulle välja tänukiri „kohusetundliku suhtumise eest õppetöösse“. Eeldan, et siin peetakse silmas kohal käimisi ja hinnete korda. Nagu juba mainisin, siis sellist tunnustust ei oodanud ja ega mulle tähelepanu ka väga istu. Etteastumised on täielik piin, samas unistuse täitumine. Mäletan, kui istusin esimest korda 2015. aastal Valga Kaugõppegümnaasiumi kooliaasta avaaktusel ja vaatasin neid, kes sel aastal tunnustuse said ning mõtlesin, et olen vähemalt sama tubli, et ise kord paber kätele saada. Õhku paisatud mõte sai teoks enne, kui jõudsin seda isegi seedida. Ei saa väita, et esinemisega poleks tegelenud, on käidud nii näiteringis kui ka tantsimas. Kusjuures neid asju tehes pole mul ebamugav, ei lähe näost valgeks ning ei taha kokku kukkuda (kusjuures direktori poole liikudes mul eelnevalt kirjeldatud tunne oli). Eelmisel õppeaastal oli mul tõsine probleem matemaatikas tahvliette minekuga, võitlus sisemise minaga. Tahvlil õppimine on tegelikult väga efektiivne õppevorm. Koheselt viga märgatakse ja kui mingist kohast aru ei saa, siis seletatakse. Muidugi ei lahendanud iga tund matemaatilist ülesannet õpetaja valvsa pilgu all, aga vähemalt tulin nii mõnigi kord eesmärgi nimel toime.

Eelmise aasta hinnetest rääkides, siis lõpetasin keskpäraste tulemustega. Enam jaolt olid hinded kolmed-neljad. Kõige enam omandasin aasta jooksul just keemias ja matemaatikas, seda oli nüüd septembris tunda. Kui koheselt ei meenunud, siis pärast õpetaja seletust tuli nii-oli-küll-jah efekt. Bioloogias ja geograafias oli küll tunne nagu oleks täna sündinud. Viimati olid need ained mul põhikoolis, seega võtab mul pisut harjumine aega, et taas lülitada end sellele lainele. Nüüd olen 11.klassis. Aega läks, kuid see eest on viljad magusamad!

Suvel, nii nagu tegin seda ka eelmine aasta, käisin tööl. Seekord juhtusin olema letiteenindaja toidupoes. Ausalt öeldes arvan, et väga sellest ei kirjuta, kuna see ei ole mulle kindlasti tähtis ja tulevikus ei kujuta ennast seal ette. Kuna ei tulnud töölt ära just kõige paremate emotsioonidega, siis isegi ei nimeta ettevõtte nime. Kindlasti teen lähinädalatel arvamusloo inimeste suhtlemisoskusest ja haritusest, milleks on inspireerinud just minu suvekogemus. Täna pidasin õigemaks sellega oodata, kuna paljud saavadki teada minust ainult blogis, siis oli mõttekam teha update.

Muidu oli suvi minu jaoks hästi inspireeriv aeg, kõige loomingulisemas mõttes. Palju kirjutasin luuletusi (võib olla mõni hetk avaldan ka), natuke tegelesin kunstiga, lugesin nii nagu töö kõrvalt jõudsin, kuid kõige rohkem oli minu päevades muusikat. Kindlasti paljud raamatud jäid tiheda töögraafiku tõttu öökapile seisma, aga andsin oma parima. Tahan uuesti kätte võtta Eduard Vilde "Tabamata ime". Nii irooniline kui see ka pole, siis kooliaeg on mul aega lugeda, suvel mitte.

Nagu enne mainisin on mul plaan hakata blogi aktiivselt taas kasutama. Seega soovitan kursile jääda, sest palju põnevat on ees ootamas.