Kui jälgin facebookis olevaid parimaid sõpru (mõtlen ainult oma kuldset kolmikut), siis nemad eriti ei kajastagi oma elu. Võib olla mina olengi kõige aktiivsem. Sotsiaalmeedias kajastan enda elu mingil määrel facebookis ja ka blogis. Mulle on öeldud, et mul on küllatki avameelne blogi - nõustun. See on ka üks põhjusi, miks ei esine siin oma täispika nimega. Blogi on mõelnud minu lähedastele, tuttavatele, sõpradele lugemiseks. Minu missioon on alati olnud see, et siia kirjutan siiralt. Ma annan teile endast päris palju ära, osad asjad on tõesti sellised, mis ei kuulu arutlemisele. Nagu näiteks peremured ja -rõõmud, sõprade lood. Käesolevatest segadustest iseendas ma ka väga avalikult kuulutama ei kipu. Tihtipeale tuleb ridade vahet lugeda, olen need sinna ära peitnud. Kas ma muretsen teiste arvamuste pärast? Ei! Nii-kui-nii on kõigil minu kohta mingi arvamus (olgu need siis head või halvad). Ei saa midagi parata, kui minust halvasti mõtled ja sellepärast ka ei muutu. Tean, kõik ei saa minuga kontakti, sest valin keda lasen ligidale, keda mitte. Ettevaatusabinõu; usalda, aga kontrolli! Ja vot, kui seda usaldust ei teki, siis olengi kinnine, vaikne, kurb, tõsine ja rääkida ei taha. Blogi on ühe loomeinimese eneseväljendus viis! P.S! Olen tähendanud statistikat vaadates, et teid ei huvita väga minu lemmikasjad, -tooted, -muusika, riided mida täna seljas kandsin või milline küünelakk mulle ei meeldi. Vaid loete minu arvamustest, mõttemaailmast, tunnedest, tegemistest ehk asjalike tekste. Minu jaoks on see kompliment, sest tean, et huvitute minu isiksusest, mitte huulepulga margist. Samuti on olemas selline mõiste nagu "klikitavad pealkirjad" ja tõesti see mängib rolli statistika tõusul või langusel. "Seda ei ole enam" on üle saja inimese vaadanud. Kindlasti on sellised küsitavad pealkirjad huvitekitavad. Mis see "seda" on? Vaata järgi! Ainult raamatu arvamustega olge ettevaatlikumad kui mina, sest teile võib kirjanik ise isiklikult vastata.
Loomeinimestest rääkides, siis hiljuti lugesin väga huvitavat artiklit Maalehest, mis on kirjutatud Janno Puusepa poolt. Lavastaja ja näitleja vorbitud arvamuslugu kannab küll pealkirja "Ma elan maal ja pean valima" ning tegelikult on ka omamoodi ning sarkastilisel moel kirjeldatud eelkõige enne valimisi käivast sagimisest: kuidas poliitikud end reklaamivad ja inimesed ei oska valida. Nagu isegi arutleb, kas peaks valima naabrimeest või kõige paksemat poliitikut? Mulle küll jäi kirjutise puhul silma natuke teema välisem asi, kuid see eest oli äratundmisrõõmu. Minuga on täpselt samamoodi:
"Maa on üks veider koht, kus elada. Eriti, kui sa oled loomeinimene. Kirjanik. Inimene, kes rohkem naudib, kuidas pilved sauna poolt maja korstnani lendavad ja siis kaovad. Isa ei saa täpselt aru, mis mu amet on või millega ma leiba teenin ... noh, ta teab, aga mida see endast kujutab, seda ta täpselt ei mõista. Ma võiksin talle ju seletada, et ma vaatan, kuidas tuul üle viljapeade silitab, pannes nad ennastunustavalt ja romantiliselt tantsima. Kui mu isa näeb, et ma jään kuskile kaugusesse pikemaks vaatama, siis arvab ta, et jälgin vargaid, kes üle põllu metalli otsima tulevad, või metssigu, kes põldu üles tuhnivad. Ega ma ei sobikski põllumeheks. Ma jääks traktori alla, sest minu jaoks on põllul kaks sitasitikat kõige romantilisem asi üldse."
(Kogu artikkel siit: Janno Puusepp: Ma elan maal ja pean valima )
Kommentaarid
Postita kommentaar