Tere varahommikust! Teate miks olen nii varasel tunnil üleval, kell on ikkagi vaid-ainult seitse, silmad tegin lahti kell kuus. Ma vastan, olen unetu ja väsinud samaaegselt. Juba ammu pole mul aimu olnud sellest, mis on hea uni ja väljamagamine. Ma olen unetu, sest mu sees on niivõrd palju segadust, vastuseta küsimusi. Aga olen väsinud sellest, et pean tegelema teistega jättes iseend unarusse. Need kolm asja on üksteisega seotud.
Palun, ärge hakkake mulle kirjutama, et oi mis juhtus, ma aitan sind. Te teate isegi, et minuga see ei toimi.
Kõige hullem on see, et mulle ei jääta enam valikut kellega suhtlen, kellega mitte ja kui tihedat tahan seda teha. Kõige jubedam on see, et mulle ei jääta ka valikut, kelle muresi tahan kuulata, kelle mitte. Kõik tulevad, kurdavad, aga keegi ei küsi kas mulle sobib, kuidas mina suudan neid teie tundepuhanguid vastuvõtta. Te olete niivõrd egoistlikud, et ei tunne isegi murepiiskagi. Paljud üritavad mulle tuge vastu pakkuda, aga te ei mõtle, kas mina usaldan teid. See ei käi nii, et kurda! Kõige kohutavam on see, kui mulle pressitakse peale suhtlust. Ning kõige idiootseim olen mina, kes hakkab iseend süüdistama, kui ma ei suuda kõiki neid eelnevaid asju täita. Kuid pidagem meeles: need on teie ootused, mitte minu unistused. Ma ei ole aastaid õppinud psühholoog, keda koolis õpetatud, kuidas mitte oma klientide muresi koju kaasa võtta.
Mulle on öeldud, et suudan väga hästi teiste inimeste tundeid tunda, kuid kahjuks võtan ka kõik negatiivse endale. Ka minu kunagine psühholoog on mulle teiste-kingadesse-sättimist korduvalt ja korduvalt tähendanud. Ja just sinna psühholoogi kabinetti ma tagasi minna ei taha, kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et olen sinnapoole astumas. Mulle sobib vaid ja ainult see, kuidas antud hetkel seotud oleme ning see on ka kõik. Seega minu peal ei saa elada! Mul on omad unistused, oma elu ja ma ei pea elama teiste elusi. See võib tunduda väga enesekeskne ja ülbe. Üleviskamise puhul te võite minust lahti öelda. Mina seda iseenda puhul teha ei saa. Tuleks siiski end armastada - nii deep'ilt kui see ka ei kõla. Mul endal mured, probleemid ja raskused.
Ma olen täitmas oma unistusi. Mul on vähemalt enda arust käsil kihvt uurimistöö, millega tegeledes armun ja armun sellesse aina rohkem, veel rohkemgi ära. Loomeinimene, kuid tasakaaluks olen huvitatud juba aastaid ka inimorganismist ja meditsiinist (Ei kõla kokku? Ma tean, aga nii see on!). Ma olen võidelnud selle eest, mis mul on, sest ma ei ole allaandja. Vahepeal ei taha paljut omada, vaid neist lahti lasta!
___________________________________________________________________________________
ALLAANDJA MONOLOOG
Hinga aeglaselt välja ja lase lahti. Ära mõtle sellele. Unusta. Lihtsalt lase lahti ja kõnni edasi.
“Oota üks hetk, millest ma lahti lasin?”
See ei oma tähtsust, seda ei ole enam. Ükskõik kes või mis see oli.
“Aa selge…”
…
“A-aga miks ma lahti lasin?”
Sest sa ei leidnud mahti sellega enam tegeleda. Sa olid väsinud. Kõnni edasi. “Olgu, ma enam ei tülita.”
…
“…Siiski üks küsimus, k-kas see miski oli mulle tähtis?”
Jah, kunagi. Kõnni edasi.
“Miks ma siis sellest lahti lasin? Kas ma enam midagi te-”
Mida vähem sa küsid seda parem sul endal. Sa ei taha ju ometi et see sind piinama jääks. Võibolla ei tahtnud sa enam kellegi lähedase nimel vaeva näha, võibolla seadsid oma eesmärgid liiga kõrgele, võibolla osutus teel olev takistus liiga hirmuäratavaks. Vahet ei ole. Kõnni edasi.
“Kas ma tegin seda kergekäeliselt?”
“Ei kõnni, sa ütled mulle k o h e millest ma loobusin!”
Oeh, alati üks ja sama. Palun.
…
“Kas ma olen tõesti nii laisk…nii haletsusväärne…”
Mõni hetk tagasi veel ei olnud. See on ainult inimlik, et sa kergema tee valisid. Kõnni edasi.
“Enam nagu väga ei taha, mis mõtet sel on.”
Loo endale mõni kerge vabandus. Paratamattuse illusioon.
“Tundub, et mul on ettekäänded otsas.”
Sel juhul…
Hinga aeglaselt välja ja lase lahti. Lase lahti ja kõnni edasi.
Tekst pärineb: http://nihilist.fm/allaandja-monoloog/
Palun, ärge hakkake mulle kirjutama, et oi mis juhtus, ma aitan sind. Te teate isegi, et minuga see ei toimi.
Kõige hullem on see, et mulle ei jääta enam valikut kellega suhtlen, kellega mitte ja kui tihedat tahan seda teha. Kõige jubedam on see, et mulle ei jääta ka valikut, kelle muresi tahan kuulata, kelle mitte. Kõik tulevad, kurdavad, aga keegi ei küsi kas mulle sobib, kuidas mina suudan neid teie tundepuhanguid vastuvõtta. Te olete niivõrd egoistlikud, et ei tunne isegi murepiiskagi. Paljud üritavad mulle tuge vastu pakkuda, aga te ei mõtle, kas mina usaldan teid. See ei käi nii, et kurda! Kõige kohutavam on see, kui mulle pressitakse peale suhtlust. Ning kõige idiootseim olen mina, kes hakkab iseend süüdistama, kui ma ei suuda kõiki neid eelnevaid asju täita. Kuid pidagem meeles: need on teie ootused, mitte minu unistused. Ma ei ole aastaid õppinud psühholoog, keda koolis õpetatud, kuidas mitte oma klientide muresi koju kaasa võtta.
Mulle on öeldud, et suudan väga hästi teiste inimeste tundeid tunda, kuid kahjuks võtan ka kõik negatiivse endale. Ka minu kunagine psühholoog on mulle teiste-kingadesse-sättimist korduvalt ja korduvalt tähendanud. Ja just sinna psühholoogi kabinetti ma tagasi minna ei taha, kuigi mida aeg edasi, seda rohkem hakkab mulle tunduma, et olen sinnapoole astumas. Mulle sobib vaid ja ainult see, kuidas antud hetkel seotud oleme ning see on ka kõik. Seega minu peal ei saa elada! Mul on omad unistused, oma elu ja ma ei pea elama teiste elusi. See võib tunduda väga enesekeskne ja ülbe. Üleviskamise puhul te võite minust lahti öelda. Mina seda iseenda puhul teha ei saa. Tuleks siiski end armastada - nii deep'ilt kui see ka ei kõla. Mul endal mured, probleemid ja raskused.
Ma olen täitmas oma unistusi. Mul on vähemalt enda arust käsil kihvt uurimistöö, millega tegeledes armun ja armun sellesse aina rohkem, veel rohkemgi ära. Loomeinimene, kuid tasakaaluks olen huvitatud juba aastaid ka inimorganismist ja meditsiinist (Ei kõla kokku? Ma tean, aga nii see on!). Ma olen võidelnud selle eest, mis mul on, sest ma ei ole allaandja. Vahepeal ei taha paljut omada, vaid neist lahti lasta!
___________________________________________________________________________________
ALLAANDJA MONOLOOG
Hinga aeglaselt välja ja lase lahti. Ära mõtle sellele. Unusta. Lihtsalt lase lahti ja kõnni edasi.
“Oota üks hetk, millest ma lahti lasin?”
See ei oma tähtsust, seda ei ole enam. Ükskõik kes või mis see oli.
“Aa selge…”
…
“A-aga miks ma lahti lasin?”
Sest sa ei leidnud mahti sellega enam tegeleda. Sa olid väsinud. Kõnni edasi. “Olgu, ma enam ei tülita.”
…
“…Siiski üks küsimus, k-kas see miski oli mulle tähtis?”
Jah, kunagi. Kõnni edasi.
“Miks ma siis sellest lahti lasin? Kas ma enam midagi te-”
Mida vähem sa küsid seda parem sul endal. Sa ei taha ju ometi et see sind piinama jääks. Võibolla ei tahtnud sa enam kellegi lähedase nimel vaeva näha, võibolla seadsid oma eesmärgid liiga kõrgele, võibolla osutus teel olev takistus liiga hirmuäratavaks. Vahet ei ole. Kõnni edasi.
“Kas ma tegin seda kergekäeliselt?”
“Ei kõnni, sa ütled mulle k o h e millest ma loobusin!”
Oeh, alati üks ja sama. Palun.
…
“Kas ma olen tõesti nii laisk…nii haletsusväärne…”
Mõni hetk tagasi veel ei olnud. See on ainult inimlik, et sa kergema tee valisid. Kõnni edasi.
“Enam nagu väga ei taha, mis mõtet sel on.”
Loo endale mõni kerge vabandus. Paratamattuse illusioon.
“Tundub, et mul on ettekäänded otsas.”
Sel juhul…
Hinga aeglaselt välja ja lase lahti. Lase lahti ja kõnni edasi.
Tekst pärineb: http://nihilist.fm/allaandja-monoloog/
Kommentaarid
Postita kommentaar