Teate kui huvitav on elu. Kuidas võib anda üks hetk või otsus veel erinevaid võimalusi, ise tead kas võtad kinni või jätad. Me ise mõtleme välja, mida oma käekäiguga peale hakkata. Peame olema joonel ja sihikindlad. Kõigil on halvad päevad, aga kui palju lasta ennast mõjutada? Muidugi, minulgi eksisteerivad momendid kus ma nutan, asi ei peagi olema väga katastroofiline. Ma ju tean, et pärast vihma tuleb ju päike ning siis saan pühkida juba rõõmupisaraid.
Mind inspireeris täna blogisse kirjutama tulema minu koolikaaslased, üks hetk päevast, pisike jutuajamine! See oli minu jaoks hästi ootamatu, et seda mainiti, tähelepanu pöörati.
Kui ma sõna sõnalt tsiteerin, siis öeldi mulle: "Sa oled ju palju läbi elanud." Ma ei ole seda kunagi tähtsustanud, pole oma eluloost ise rääkima hakkanud. Vaid minult küsides saab ausa vastuse. (Muidugi paljud saavad teada blogi lugedes, siin ma oma isikut ei vara, kuna see ongi minu lifestyle blog.) Olen nõus, nagu sama vestluse käigus mainiti, et mul ei ole sellest väga suurt jälge. Enam ei mõtle koolikiusust üldse. Aastaid on möödas, mitte küll nii kaua kui see kestis, aga ikkagi. 16-aastaselt võtsin otsuse, et kolin kodukohast võimalikult kaugele. See töötas, täidab oma funktsiooni siiamaani. Aga vahet palju kui suur on kaugus pead sa jälgima kahte väga olulist asja. Esiteks, sa ei tohi jääda kedagi süüdistama. Viha ei aita, oli mis oli, minevik on minevik ja jäta see sinna. Sa ei saa kedagi muuta, aga ise saad sa küll parem olla. Siit järgimine soovitus, ära jää ennast haletsema! See mõjutab nii suurel määral seda, kes oled sa praegu. Sa sööd vaid iseenda närve. Lõpuks võid olla endaga nii hädas, et suudad süüa ka teised ära. Ma ise tunnen ennast nii enesekindlana, et kui keegi neist peaks mulle vastu tulema, siis võiksin suhelda täiesti vabalt, ilma mineviku kaant kergitamata. Minevik on ju minevik!
Meil oli emaga palju möödarääkimisi, kuid üks hetk leppisime kokku, et pakkime teema kokku ja paneme kappi luku taha. Kumbki pole enam sõnakestki põhikoolist rääkinud. Hetkel me saame ülihästi läbi!
Mind inspireeris täna blogisse kirjutama tulema minu koolikaaslased, üks hetk päevast, pisike jutuajamine! See oli minu jaoks hästi ootamatu, et seda mainiti, tähelepanu pöörati.
Kui ma sõna sõnalt tsiteerin, siis öeldi mulle: "Sa oled ju palju läbi elanud." Ma ei ole seda kunagi tähtsustanud, pole oma eluloost ise rääkima hakkanud. Vaid minult küsides saab ausa vastuse. (Muidugi paljud saavad teada blogi lugedes, siin ma oma isikut ei vara, kuna see ongi minu lifestyle blog.) Olen nõus, nagu sama vestluse käigus mainiti, et mul ei ole sellest väga suurt jälge. Enam ei mõtle koolikiusust üldse. Aastaid on möödas, mitte küll nii kaua kui see kestis, aga ikkagi. 16-aastaselt võtsin otsuse, et kolin kodukohast võimalikult kaugele. See töötas, täidab oma funktsiooni siiamaani. Aga vahet palju kui suur on kaugus pead sa jälgima kahte väga olulist asja. Esiteks, sa ei tohi jääda kedagi süüdistama. Viha ei aita, oli mis oli, minevik on minevik ja jäta see sinna. Sa ei saa kedagi muuta, aga ise saad sa küll parem olla. Siit järgimine soovitus, ära jää ennast haletsema! See mõjutab nii suurel määral seda, kes oled sa praegu. Sa sööd vaid iseenda närve. Lõpuks võid olla endaga nii hädas, et suudad süüa ka teised ära. Ma ise tunnen ennast nii enesekindlana, et kui keegi neist peaks mulle vastu tulema, siis võiksin suhelda täiesti vabalt, ilma mineviku kaant kergitamata. Minevik on ju minevik!
Meil oli emaga palju möödarääkimisi, kuid üks hetk leppisime kokku, et pakkime teema kokku ja paneme kappi luku taha. Kumbki pole enam sõnakestki põhikoolist rääkinud. Hetkel me saame ülihästi läbi!
Kommentaarid
Postita kommentaar