Omalooming: Päikesloojangust tõusuni

Päikeseloojangu saadan ma ära

kõrvaklapid täis mõnusat muusat.

Ei miski muu tee sama suurt kära,

kui mu süda mis alla võtnud on suusad.

Ta tõmbab rõõmust uttu, salaja lendleb sinuni.

Ma ei lase sel kukkuda, saata tagasi - minuni.

Õhu liikumist tundes, see paitab mu juust,

ma lasen sel flirdil olla, nüüd vaadates kuud.

Muusika saatel tantsin seal öös,

nautides tähtede lummatud sära, nendel sisse võetud on poos.
Ära nüüd lõpe mu valitud rada, näha on juba piilumas kullakera,
mis süütab päeva, nagu iga teisegi, et ei katkeks takt, mis vallanud mu kehagi.