Kunagi aastaid tagasi kirjutasin põhikoolis eesti keele või kirjanduse tunnis kirjandi teemal armastus. Tänu facebookile, kuna pärast töö kättesaamist postitasin näoraamatusse, on lugu säilinud. Jagan ka nüüd oma 2012.aasta mõtteid 15-aastase tütarlapse peas:
Tunne ehk ongi jäänud samaks, aga suhtumisega on lood teised. Seda teemat kuuldes tuli mul meelde, kui minu 1935.aastal sündinud vanaema rääkis. Kui tema noor oli, siis olid nemad ühe noormehega, käinud jalutamas, üks ühes teeservas, teine teises. Nüüd on noored kaelakuti ka koolis. Kuigi minu kui kõrvaltvaataja kohalt ei ole see armastus, kui kaks 15.-17.-aastast noort õppeasutuses koos vedelevad. See on pigem kaasõpilaste ees uhkeldamine. Üleüldiselt võiks kohta valida, kus taoliselt käituda.
Ajaga on muutunud elu ja sellega koos ka armastus. Elu on läinud julgemaks, nii ka armastus. Kui palju oli umbes viiskümmend aastat üksikvanemaid? Minu suguvõsas tuleb ette vaid üks. Mu vana-vanaema oli vallaslaps. Nüüd on neid väga palju.
Seda sõna, armastus, kasutatakse palju, aga kas selles peitub vääriline tähendus armastajate endi jaoks?! See vajaks juba pikemat juurdlemist. Muidugi on ka erandeid.Usun, et mina olen veel liiga noor sellise teema kohta kaasa rääkimiseks, sest see on see uks, mida mina ei ole veel julgenud avada, kuigi on koputatud.
Seda noorpõlves mängimist on näha ka tulevikus. Abiellutakse, saadakse lapsi aga tihtipeale lähevad vanemad lahku ja kannatajaks jäävad eelkõige lapsed. Enneaegu ei olnud midagi sellist päevakorras, oli palju lapsi, õnnelik abielu. Oli ka raskeid aegu, kuid pere jäi püsima.
Lõpuks soovin pajatada ühe positiivsema tsitaadi, mis pärineb 1946.aastast raamatust "Triumfikaar": " Armastus ei ole sõna selle jaoks. Sellest on vähe. See on vaid murdosa, ainult tilk jões, leht puul. See on nii palju enam. " Ehk see peabki paika. Hea, puhas, siiras ja nii-nii suur armastus.
(15.11.2012 kodukirjand)
Kuidas on muutunud suhtumine armastusse?
Armastus on imeline tunne, mis kujuneb kahe inimese vahel. Selles peab olema teineteise arusaamist, mõistmist, kuid ka partneri vigade aksepteerimist.Tunne ehk ongi jäänud samaks, aga suhtumisega on lood teised. Seda teemat kuuldes tuli mul meelde, kui minu 1935.aastal sündinud vanaema rääkis. Kui tema noor oli, siis olid nemad ühe noormehega, käinud jalutamas, üks ühes teeservas, teine teises. Nüüd on noored kaelakuti ka koolis. Kuigi minu kui kõrvaltvaataja kohalt ei ole see armastus, kui kaks 15.-17.-aastast noort õppeasutuses koos vedelevad. See on pigem kaasõpilaste ees uhkeldamine. Üleüldiselt võiks kohta valida, kus taoliselt käituda.
Ajaga on muutunud elu ja sellega koos ka armastus. Elu on läinud julgemaks, nii ka armastus. Kui palju oli umbes viiskümmend aastat üksikvanemaid? Minu suguvõsas tuleb ette vaid üks. Mu vana-vanaema oli vallaslaps. Nüüd on neid väga palju.
Seda sõna, armastus, kasutatakse palju, aga kas selles peitub vääriline tähendus armastajate endi jaoks?! See vajaks juba pikemat juurdlemist. Muidugi on ka erandeid.Usun, et mina olen veel liiga noor sellise teema kohta kaasa rääkimiseks, sest see on see uks, mida mina ei ole veel julgenud avada, kuigi on koputatud.
Seda noorpõlves mängimist on näha ka tulevikus. Abiellutakse, saadakse lapsi aga tihtipeale lähevad vanemad lahku ja kannatajaks jäävad eelkõige lapsed. Enneaegu ei olnud midagi sellist päevakorras, oli palju lapsi, õnnelik abielu. Oli ka raskeid aegu, kuid pere jäi püsima.
Lõpuks soovin pajatada ühe positiivsema tsitaadi, mis pärineb 1946.aastast raamatust "Triumfikaar": " Armastus ei ole sõna selle jaoks. Sellest on vähe. See on vaid murdosa, ainult tilk jões, leht puul. See on nii palju enam. " Ehk see peabki paika. Hea, puhas, siiras ja nii-nii suur armastus.
(15.11.2012 kodukirjand)
Kommentaarid
Postita kommentaar