Nagu te teate, siis olen alates sellest kui kaheksateist sain, mitmed suved tööl käinud. Ühel aastal olin nõudepesija, teisel letiteenindaja. Mõlemaid ametikohustusi täitsin Tartu linnas. Nüüd sellel suvel on olnud mõnes mõttes muutusi, teises suhtes sarnasusi. Ma töötan letis, kuid Tõrvas, kust olen harjunud koolis käima, ning jään sinna pikemaks ajaks. See tähendab seda, et käin tööl ka kooli kõrvalt.
Eelnev oli nüüd igav jutt, millest pidin kirjutama, kuna olen blogi pikemaks ajaks kõrvale jätnud, siis paljud ei pruugi teada, miks hakkan nüüd võrdlema erineva linna kliente. Tean, kõlab totakalt. Aga suure ning väikse linna klient on niivõrd erinev.
Mulle meeldib jälgida inimeste käitumist. Varemaltki olen kirjutanud, sellest kuidas mulle meeldis väikse-teismelisena lähedasi närvi ajada ja siis jälgida seda, kuidas nad reageerivad ning käituvad. Kuna selle eksperimenteerimisega sain omad vitsad kätte, siis nüüd teen seda ilma teisi häirimata, väga omaette, salaja ning vaikselt.
Esimene asi, mida Tartus ma iial ei märganud oli see, mis omavaheline klientide jutt Tõrvas kõlab nii: "Oi, tere! Sina ka siin!". Otseloomulikult väikse koha asi. Omavaheline kommunikatsioon on tihedam ning suhtumine kokkuhoidvam. Kõik tunnevad kõikki.
Ainult vahel tundub, et siin ei tunne mind keegi (ma ikkagi pigem omaette hoidja). Mõni klient on mind lausa leti ees jõllitama jäänud ja kui ma küsin, et kas soovite midagi. Vastab ta mind ikka veel vahtides: "Ei, ma ainult vaatan!". Mõnele isegi olen vastanud, et ikka tooteid tuleb vaadata, mitte mind. :D Teinekord on koheselt ka välja öeldud, et uus nägu (hallo.. ma kolmandat aastat elan Tõrvas) või kenad noorikud. Suures linnas on harjutud sellega, et poes on suur kaadri läbivoolavus. Töötajad muutuvad igapäevaselt ja see kes sind teenindab ei pea olema sinu sõber.
Kuid mõni tahab olla kohe väga semu. Siin olles pean silmas vanemat generatsiooni. Mõni tahab kohe terve eluloo ära rääkida, kellele ta selle kartulisalati viib, koer armastab meeletult searaguud ning lapselapsed tulevad ka külla. Tartus oli klient mis vanuses oli keegi ei rääkinud mulle isiklikust elust.
Vot, nii erinev võib olla elu ühes ja samas Eestis, erinevates linnades.
Eelnev oli nüüd igav jutt, millest pidin kirjutama, kuna olen blogi pikemaks ajaks kõrvale jätnud, siis paljud ei pruugi teada, miks hakkan nüüd võrdlema erineva linna kliente. Tean, kõlab totakalt. Aga suure ning väikse linna klient on niivõrd erinev.
Mulle meeldib jälgida inimeste käitumist. Varemaltki olen kirjutanud, sellest kuidas mulle meeldis väikse-teismelisena lähedasi närvi ajada ja siis jälgida seda, kuidas nad reageerivad ning käituvad. Kuna selle eksperimenteerimisega sain omad vitsad kätte, siis nüüd teen seda ilma teisi häirimata, väga omaette, salaja ning vaikselt.
Esimene asi, mida Tartus ma iial ei märganud oli see, mis omavaheline klientide jutt Tõrvas kõlab nii: "Oi, tere! Sina ka siin!". Otseloomulikult väikse koha asi. Omavaheline kommunikatsioon on tihedam ning suhtumine kokkuhoidvam. Kõik tunnevad kõikki.
Ainult vahel tundub, et siin ei tunne mind keegi (ma ikkagi pigem omaette hoidja). Mõni klient on mind lausa leti ees jõllitama jäänud ja kui ma küsin, et kas soovite midagi. Vastab ta mind ikka veel vahtides: "Ei, ma ainult vaatan!". Mõnele isegi olen vastanud, et ikka tooteid tuleb vaadata, mitte mind. :D Teinekord on koheselt ka välja öeldud, et uus nägu (hallo.. ma kolmandat aastat elan Tõrvas) või kenad noorikud. Suures linnas on harjutud sellega, et poes on suur kaadri läbivoolavus. Töötajad muutuvad igapäevaselt ja see kes sind teenindab ei pea olema sinu sõber.
Kuid mõni tahab olla kohe väga semu. Siin olles pean silmas vanemat generatsiooni. Mõni tahab kohe terve eluloo ära rääkida, kellele ta selle kartulisalati viib, koer armastab meeletult searaguud ning lapselapsed tulevad ka külla. Tartus oli klient mis vanuses oli keegi ei rääkinud mulle isiklikust elust.
Vot, nii erinev võib olla elu ühes ja samas Eestis, erinevates linnades.
Kommentaarid
Postita kommentaar