Mulle tihti meeldib võtta sügiseti, vihmaste ilmadega raamat kätte ning uppuda sõnade merre.
Unustada iseend täielikult ära ning lihtsalt nautida lugemist. Nüüd hiljuti lugesin Martina Haag'i teost nimega "Midagi on valesti". Teos räägib väga emotsionaalses võtmes abielulahutusest. Kusjuures teeb lugemise huvitamaks fakt, et kirjanik jutustab oma loo. Nimelt kirjutaski Rootsi kirjutaja kogetust teraapia eesmärgil, et saada aastasest leinaperioodist üle. Tema lahutus sai palju kõneainet nende enda kodumaal, kuna mees on tuntud telesaatejuht ning naine kirjanik, kes oli juba tol ajal kuulus teiste omaenda kirjutatud teostega.
Need tunded on edasi antud nii realistlikult, nii tundeküllaselt, et vahepeal panin raamatu käest ära ning seedisin Martina mõtteid. Tsiteerin raamatu kirjelduses olevat lõiku: "Kuuled jutte, kuidas teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi."
Raamat algab sellega, kus naiskirjanik reisib kolmeks kuuks Põhja-Rootsi kaugemasse nurka, Kungsledeni, mis on täiesti tsivilisatsioonist väljaspool olevasse tallu. Ta sõitis välja vahetama matkaraja viimases punktis olevat metsavahti. Ülessandeks oli tal seal majutada harva sinna sattuvaid külalisi. Ise tahtes kirjutada lahutusest raamatu. Seega hakkab lugu vahelduma Kungsledenis toimuvaga ja sellega, mis ta seal olles kirja paneb. Ma ei ole kunagi kohanud sellist ägedat eneseväljendus viisi raamatus. Minu meelest oli hästi huvitav lugeda kahest erinevast ajast, kus vaheldus pidevalt olevik ja minek, minevik ja olevik. Selles loos seal teoses oli kestnud abieluliit 15 aastat ning neil on kaks last. Kui naine hakkab tundma, et midagi on valesti ning õigepea saab aru, et tema tundel on tõepõhi all.
"Kui ma ärkan, on pea algul täiesti tühi. Siis tuleb kõik meelde. Minu elu. Tavaliselt kulub õudusunenäost ärgates mõni hetk, et maha rahuneda. Jood vett ja tunned, kuidas süda hüsteerilise põksumise lõpetab, ning mõtled: Oh kui mõnus, see oli kõigest unenägu. Siis paned pea uuesti padjale ja uinud taas.
Minu puhul on kõik vastupidi. Ärkan mingist unenäost üsna rahulikuna ja järsku uhab see kõik minust üle. Minu elu. Minu õudne unenägu algab pärast ärkamist. Magan ainult lühikeste juppide kaupa. Jõuan vaevalt uinuda, kui juba ärkan. (---) Tunnen pidevalt paanikat, justkui hakkaksin iga hetk anknast välja kukkuma, ent saan siis viimasel sekundil kardinatest kinni. Hirm hoiab mu keha alalises vangistuses.
Ma pean ennast liigutama, ma ei suuda liikumatult olla. Kui ma lamama jään, siis ma suren. Tõusen voodist ja kõnnin mööda suurt maja pimedas ringi. Ainult üks inimene kogu maailmas võib tunda praegu täpselt seda sama mida mina. Üks inimene, kes tunneb ennast täpselt sama halvasti, samavõrd lolliks tehtuna ja kurvalt. (---)". (Katkend raamatust)
 |
| Pilt võetud: https://www.apollo.ee/midagi-on-valesti.html |
Need tunded on edasi antud nii realistlikult, nii tundeküllaselt, et vahepeal panin raamatu käest ära ning seedisin Martina mõtteid. Tsiteerin raamatu kirjelduses olevat lõiku: "Kuuled jutte, kuidas teistega on juhtunud. Tunned neile kaasa. Ja tead sügaval sisimas, et sinu endaga ei juhtu seda mitte kunagi. Ehkki tegelikult pole sul õrna aimugi."
Raamat algab sellega, kus naiskirjanik reisib kolmeks kuuks Põhja-Rootsi kaugemasse nurka, Kungsledeni, mis on täiesti tsivilisatsioonist väljaspool olevasse tallu. Ta sõitis välja vahetama matkaraja viimases punktis olevat metsavahti. Ülessandeks oli tal seal majutada harva sinna sattuvaid külalisi. Ise tahtes kirjutada lahutusest raamatu. Seega hakkab lugu vahelduma Kungsledenis toimuvaga ja sellega, mis ta seal olles kirja paneb. Ma ei ole kunagi kohanud sellist ägedat eneseväljendus viisi raamatus. Minu meelest oli hästi huvitav lugeda kahest erinevast ajast, kus vaheldus pidevalt olevik ja minek, minevik ja olevik. Selles loos seal teoses oli kestnud abieluliit 15 aastat ning neil on kaks last. Kui naine hakkab tundma, et midagi on valesti ning õigepea saab aru, et tema tundel on tõepõhi all.
"Kui ma ärkan, on pea algul täiesti tühi. Siis tuleb kõik meelde. Minu elu. Tavaliselt kulub õudusunenäost ärgates mõni hetk, et maha rahuneda. Jood vett ja tunned, kuidas süda hüsteerilise põksumise lõpetab, ning mõtled: Oh kui mõnus, see oli kõigest unenägu. Siis paned pea uuesti padjale ja uinud taas.
Minu puhul on kõik vastupidi. Ärkan mingist unenäost üsna rahulikuna ja järsku uhab see kõik minust üle. Minu elu. Minu õudne unenägu algab pärast ärkamist. Magan ainult lühikeste juppide kaupa. Jõuan vaevalt uinuda, kui juba ärkan. (---) Tunnen pidevalt paanikat, justkui hakkaksin iga hetk anknast välja kukkuma, ent saan siis viimasel sekundil kardinatest kinni. Hirm hoiab mu keha alalises vangistuses.
Ma pean ennast liigutama, ma ei suuda liikumatult olla. Kui ma lamama jään, siis ma suren. Tõusen voodist ja kõnnin mööda suurt maja pimedas ringi. Ainult üks inimene kogu maailmas võib tunda praegu täpselt seda sama mida mina. Üks inimene, kes tunneb ennast täpselt sama halvasti, samavõrd lolliks tehtuna ja kurvalt. (---)". (Katkend raamatust)
Kommentaarid
Postita kommentaar