Vastu taevast läinud minipuhkus

Kes "istuvad" mu Facebook sõbralistis, siis teavad, et käisime kaaslasega Viimsi Spaas end tuulutamas. Algne plaan oli minna 14.-15. veebrualil. Aga kuna mina ei saanud end soovitul kuupäeval töölt vabaks, siis tõstsime broneeringu paar päeva hiljemaks. Plaan oli siis võtta romantikapakett. Mis sisaldas majutust, hommikusööki, duaalmassaaži, massaaživanni, Spaa 18+ külastust, piiramatut spaa- ja saunakeskuse kasutust. Ega muidu ei olekski nii suurelt ette võtnud, aga kuna oli sõbrapäev ja pikk igav talv seljataga, siis pidasime minemise vääriliseks.

Hommikul enne minekut mõistsin, et kuidagi tuju on pahuram kui tavaliselt. Veidi tundsin, et olen rohkem köhatama hakkanud. Aga mõtlesin, et seepärast minemata ei jäta. Kodust Viimsise on üsna pikk sõit ja mitme bussiga. Selle tunniaja jooksul, mil sinna sõitsime paistis päike otse bussi. Ma ei tea miks, aga olen päikesevalguse suhtes ülitundlik just siis kui olen haige. Seega hakkasid mu silmad üsna kiiresti vett jooksma ja silmi sain teatud määral lahti hoida. Aga ikka olin postiivse meelega, et küll üle läheb. Ei jäänud siis haigeks kui põhikoolis räigelt tahtsin jääda, et kontrolltööst või mõnest muust õudsast asjast pääseda. :D :D  Ei jää ka nüüd kui tulekul on toredad hetked. :D

Hotellituppa jõudnuna tundsin veidi külmavärinaid. Aga ikkagi üritasin olla nii happy kui võimalik ja rõõmu tunda kõigest, mis toimub. Hotellituba oli ilus, avar, hele, suur. Tegelikult tahtsin ma seda päeva pigem filmida, aga ma ju ei alustanud oma hommikut kõige energilisemalt ning matsin plaani üsna ruttu maha.

Esiteks pidimegi minema vannimassaaži nautima. Kui muidu oli külm, siis vannis oli hästi soe ja mõnus. Ma isegi juba arvasin, et kohe kindlasti ei ole haige. :D

Plaani järgselt pidime olema pooltundi hotellis ja siis edasi minema 18+ Spaasse. Kusjuures oleme tegelikult seal varemalt kord juba käinud ja mulje oli väga-väga hea. Seepärast otsustasime ka nüüd Viimsisse tagasi minna.

Hotellis pikali heites jäingi voodisse. Tundsin väsimust. Samuti värinad, mis vannis kadusid, olid tagasi. Lootsime, et homme on parem ning saame plaani lõpuni viia. Lubasin, et võtan asjadest osa täpselt nii palju kui jaksan. Vaatasime telekat ja isegi ei mäleta, kas vahepeal tukastasin või mitte. Võtsin ka igaks juhuks kaasa võetud palavikualandaja sisse, ei pidanud olema kuigi suur hiromant, et saada aru selle olemasolust. Muidugi nii huupi ei tohi tavaolukorras võtta. Seekord tahtsin haigust eirata ja uskuma end panna, et mul ei ole paha olla.

Kella kaheksa aeg õhtul läksime Black Rose'i, mis on hotelliga ühes majas, sööma. Black Rose on english pub. Mina tellisin küüslauguleivad, lõheroa koos salati ja valge veini kastmega. Toidule ma annaksin kümne palli süsteemis viis punkti. Kahjuks ma ei ole kuskil mujal nii head, värsket ja mahlast lõhet saanud kui Rataskaevu restos, soovitan minna. Teenindajal oli kahjuks pahatuju ja unustas teenindaja stampväljendid ning viisakuse. Aga kuna oleme isegi teenindussektoris tööl, siis mõistame. Spekuleerisime, et küllap on tal viies pikk päev. Enne mõista ja siis mõista hukka!

Käisime veel enne lähimas toidupoes teepakke ostmas, et saaksin midagi iga kell sooja juua. Katsusin võtta igast hetkest viimast.

Hommikul käisin söömas, kuigi eriti isu ei olnud kah. Kohvki ei läinud alla, mis on minu puhul kahtlane.

Massaaži läks Markus üksi, kuna mul oli raske isegi hommikusöögil olla ja ei hakkanud end enam piinama, viimane jõupiisk oli juba võetud.

Pakkusin küll välja, et M. võib vabalt ujuma ka minna. Ise oleksin jäänud pikali. Mul ei oleks selle vastu midagi. Aga mulle öeldi resoluutne ei. Mis mul enam, siis öelda oli?!

Ja seda ka nüüd!