Vual-la-la! Kas panid tähele, et mu blogi näeb parem välja kui enne see oli?
Ma kuulasin täna oma elu esimese podcast'i ära. Jaaaa, mõned inimesed võivadki mõelda, et podcast on juba ammu olemas, kus kivi all oled sa elanud. Aga vot, siin olen. Mängin linnaplikat. Katsun elule järgi jõuda.
Vikipeedia, kusjuures, tõlgib podcast'i nime taskuhäälinguks, mis minule kõlab väga veidralt ning vahel on targem ingliskeelsed sõnad jätta originaalteksti. Kõlavad paremini, jääb paremini meelde. Väga lihtsasti öeldes on see nagu ettevalmistatud raadiosaade, mida võib teha igaüks, kellel on mikrofon ja võimalus heli salvestada. Kuulata aga saavad saateid kõik, kellel on telefonis vastav äpp. Seega on võimalik kuulata teiste tehtuid lindistusi ükskõik millal.
Täna kuulasin Täitsa Pekkis podcast'i jutustamisi. Nad koos oma saatekülalisega pühendusid selle, mis on läinud elus pekki, sassi, pahasti, halvasti (vali ükskõik milline eestikeelne sõna, sünonüüme kui palju). Samuti jutustati ka elust enesest.
Sellest omakorda inspireeritult hakkasin mõtlema enda elu-olu peale, kõigele mis on toimunud. Vahel mõtled küll, et asjad sinu ümber on täitsa pekkis. Olgu, ma luban, et kasutan seda poolenisti halba sõna viimast korda ja leian eesti keele värvilisuse üles.
Teema juurde tagasi tulles, siis ma võin terve raamatu välja anda, mis on mul kehvasti läinud.
Hariduse omandamine on mul väga auklik olnud. Pärast põhikooli läksin aiandust Räpinasse õppima. Seejärel selgus, et mul on raskekujuline depressioon. Tekkis aastane puhkeaeg. Pärast läksin Valka. Armusin ära. Motivatsioon läks lõpuks nii alla, et kooli asemel sõitsin Tallinnasse. Ma ei näinud enam mõtet, miks peaksin ennast piinama, kui tean kus mul kõige-kõige parem on olla. Kolisin Tallinna. Aga kuna peaaegu pool aastat oli juba kooliaasta algusest möödas, siis ei hakkanud järje peale ennast vedama. Muidugi hea uudis on see, et ma ei ole teinud neli aastat ühte ja sama 10. klassi, vaid mul ongi vaid see viimane lõpp. Seega mingi edasiliikumine on toimunud, aga ma ei ole jõudnud tulemuseni.
Esimene aasta kümndas klassis oli kohutav. Ma olen sellest teemast varemgi kirjutanud. Mina ei saanud põhikoolis seda alust alla, mida tavaliselt sellises vanuses õpilased saavad. Mulle määrati LÕK. Kui depressiooniga seoses erinevate spetsialistidega koostööd tegin, testiti mind uuesti ja nad ei saanud aru, miks teine õppekava mulle määrati. Läksin siis tõendiga kooli ja võeti vastu. Ma ei saanud esimene aasta midagi aru mis toimub. Olin õppinud matemaatikat väga madalal tasemel. Keemias ja füüsikas ei olnud mitte kunagi käinudki. Mõned kolmed sain neis ainetes, enamus olid kahed. Aga ikkagi absoluutselt iga koolipäev olin kohal, nagu kiuste. Ükskord enne eesti keelt ütlesin teistele õpilastele, et nüüd tuleb vähemalt üks tund, millest ma SAAN ARU. Isegi tolleaegne õpetaja naeris seepeale. Järgneval sügisel alustasin sama klassiga uuesti. Sellest, et ikkagi iga nädal koolis olin kohal, sain ma kasu. Pooled 10. klassi ainetest kandsin üle, et pühenduda neile milles olid puudujäägid. Muidugi kandsin üle vaid neljad-viied. Need kursused, mis olid kolmed tegin ka uuesti läbi. Ma istusin esmaspäeval kella kaheksast viieni koolimajas (kümme tundi), võtsin lisatunde. Teisipäeval kaheksast neljani. Aasta lõpuks oli mul keemia viis ning ka matemaatika viimane kursus neli.
Ausalt öeldes mõni esinemine on ka olnud hullem kui mõni teine. Tekst on meelest läinud. Tantsusammudki sassi. Need on pigem minu jaoks väiksed läbielamised ning vead on juhtunud kas liiga palju või vähesest harjutamisest. Näiteks tantsmist ma ei pidanud rohkem harjutama kui trennis. Mulle sellest piisas.
Eks ma võtan juba tänaseks päevaks neid fakte oma elust poolnaljaga. Elu ongi kirev ja neid hetki tulebki selliselt võtta, värvilisena. Ma ei ole hüsteerias seepärast, et mul mõni asi pekki läheb. Elu ongi selline. Vahel õnnestud, vahel ebaõnnestud.
Ma kuulasin täna oma elu esimese podcast'i ära. Jaaaa, mõned inimesed võivadki mõelda, et podcast on juba ammu olemas, kus kivi all oled sa elanud. Aga vot, siin olen. Mängin linnaplikat. Katsun elule järgi jõuda.
Vikipeedia, kusjuures, tõlgib podcast'i nime taskuhäälinguks, mis minule kõlab väga veidralt ning vahel on targem ingliskeelsed sõnad jätta originaalteksti. Kõlavad paremini, jääb paremini meelde. Väga lihtsasti öeldes on see nagu ettevalmistatud raadiosaade, mida võib teha igaüks, kellel on mikrofon ja võimalus heli salvestada. Kuulata aga saavad saateid kõik, kellel on telefonis vastav äpp. Seega on võimalik kuulata teiste tehtuid lindistusi ükskõik millal.
Täna kuulasin Täitsa Pekkis podcast'i jutustamisi. Nad koos oma saatekülalisega pühendusid selle, mis on läinud elus pekki, sassi, pahasti, halvasti (vali ükskõik milline eestikeelne sõna, sünonüüme kui palju). Samuti jutustati ka elust enesest.
Sellest omakorda inspireeritult hakkasin mõtlema enda elu-olu peale, kõigele mis on toimunud. Vahel mõtled küll, et asjad sinu ümber on täitsa pekkis. Olgu, ma luban, et kasutan seda poolenisti halba sõna viimast korda ja leian eesti keele värvilisuse üles.
Teema juurde tagasi tulles, siis ma võin terve raamatu välja anda, mis on mul kehvasti läinud.
Hariduse omandamine on mul väga auklik olnud. Pärast põhikooli läksin aiandust Räpinasse õppima. Seejärel selgus, et mul on raskekujuline depressioon. Tekkis aastane puhkeaeg. Pärast läksin Valka. Armusin ära. Motivatsioon läks lõpuks nii alla, et kooli asemel sõitsin Tallinnasse. Ma ei näinud enam mõtet, miks peaksin ennast piinama, kui tean kus mul kõige-kõige parem on olla. Kolisin Tallinna. Aga kuna peaaegu pool aastat oli juba kooliaasta algusest möödas, siis ei hakkanud järje peale ennast vedama. Muidugi hea uudis on see, et ma ei ole teinud neli aastat ühte ja sama 10. klassi, vaid mul ongi vaid see viimane lõpp. Seega mingi edasiliikumine on toimunud, aga ma ei ole jõudnud tulemuseni.
Esimene aasta kümndas klassis oli kohutav. Ma olen sellest teemast varemgi kirjutanud. Mina ei saanud põhikoolis seda alust alla, mida tavaliselt sellises vanuses õpilased saavad. Mulle määrati LÕK. Kui depressiooniga seoses erinevate spetsialistidega koostööd tegin, testiti mind uuesti ja nad ei saanud aru, miks teine õppekava mulle määrati. Läksin siis tõendiga kooli ja võeti vastu. Ma ei saanud esimene aasta midagi aru mis toimub. Olin õppinud matemaatikat väga madalal tasemel. Keemias ja füüsikas ei olnud mitte kunagi käinudki. Mõned kolmed sain neis ainetes, enamus olid kahed. Aga ikkagi absoluutselt iga koolipäev olin kohal, nagu kiuste. Ükskord enne eesti keelt ütlesin teistele õpilastele, et nüüd tuleb vähemalt üks tund, millest ma SAAN ARU. Isegi tolleaegne õpetaja naeris seepeale. Järgneval sügisel alustasin sama klassiga uuesti. Sellest, et ikkagi iga nädal koolis olin kohal, sain ma kasu. Pooled 10. klassi ainetest kandsin üle, et pühenduda neile milles olid puudujäägid. Muidugi kandsin üle vaid neljad-viied. Need kursused, mis olid kolmed tegin ka uuesti läbi. Ma istusin esmaspäeval kella kaheksast viieni koolimajas (kümme tundi), võtsin lisatunde. Teisipäeval kaheksast neljani. Aasta lõpuks oli mul keemia viis ning ka matemaatika viimane kursus neli.
Ausalt öeldes mõni esinemine on ka olnud hullem kui mõni teine. Tekst on meelest läinud. Tantsusammudki sassi. Need on pigem minu jaoks väiksed läbielamised ning vead on juhtunud kas liiga palju või vähesest harjutamisest. Näiteks tantsmist ma ei pidanud rohkem harjutama kui trennis. Mulle sellest piisas.
 |
| Kunagi ammu, 2013 |
Eks ma võtan juba tänaseks päevaks neid fakte oma elust poolnaljaga. Elu ongi kirev ja neid hetki tulebki selliselt võtta, värvilisena. Ma ei ole hüsteerias seepärast, et mul mõni asi pekki läheb. Elu ongi selline. Vahel õnnestud, vahel ebaõnnestud.
Kommentaarid
Postita kommentaar